Suur Copa America eelvaade: kas Argentina, Brasiilia või keegi kolmas?

Brasiilia koondise ründaja Neymar (vasakul) ja Argentina poolkaitsja Javier Mascherano palli pärast võitlemas Foto: SCANPIX

1. juulil tehakse algust koondiste tasemel populaarsuselt kolmanda jalgpalliturniiri Copa Americaga ehk Lõuna-Ameerika meistrivõistlustega. Postimees.ee tegi algavast suurturniirist ülevaate – iga Postimehe meelest alagrupi eeldatavat favoriiti on käsitletud laiemalt, väiksemaid meeskondi veidi tagasihoidlikumalt.

ÜLDINFO

Tänavune Copa America peetakse Argentina pinnal, kus Lõuna-Ameerika jalgpallikoondiste tähtsaim turniir peeti viimati 1987. aastal. Kokku on argentiinlased, kes triumfeerisid esimest korda 1916. aastal kodusel võitlusel, mis oli ühtlasi esimene Copa America, turniiri võõrustanud üheksa korda. Enim Lõuna-Ameerika meistritiitleid on koos Argentinal ja Uruguayl – mõlemad on võidukarika pea kohale tõstnud 14. korda. Brasiilial on seitse, Paraguayl ja Peruul kaks ning Boliivial ja Colombial üks karikas.

Alates 1993. aasta meistrivõistlustest on kümme Lõuna-Ameerika koondist (Argentina, Boliivia, Brasiilia, Tšiili, Ecuador, Colombia, Paraguay, Peruu, Uruguay ja Venezuela) turniirile kutsunud ka kaks külaliskoondist. Seekord pakuvad eelpool nimetatutele konkurentsi Costa-Rica ja äsja Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistluste finaalis USA 4:2 alistanud Mehhiko. Viimased kaks korda on Copa America finaalis kohtunud Brasiilia ja Argentina ning mõlemal puhul on paremad olnud brasiillased. 2004. aastal Peruus alistati pärast 2:2 lõppenud normaalaega argentiinlased penaltitega 4:2. 2007. aastal Venezuelas olid brassid paremad 3:0.

 

ALAGRUPID JA MEESKONDADE TUTVUSTUS

 

A-ALAGRUPP

ARGENTINA

Üldinfo:

Väljakuperemehed argentiinlased lausa janunevad võidu järele. Kahekordne maailmameister ja 14-kordne Copa America võitja pole ühtegi karikat rahvusvaheliselt tähtsatel turniiridel võitnud alates 1993. aastast, kui Copa America finaalis alistati Mehhiko 2:1.

Eelmisel suvel peetud maailmameistrivõistlustel legendaarse Diego Maradona käe all mänginud, kuid veerandfinaalis Saksamaale 0:4 hävinud argentiinlastel on seekord lausa kohustus võita. Kõik mängijad teavad seda. «Meil on kaks varianti – kas võita või võita. Muud ei aktsepteerita,» kinnitas Manchester City ründaja Carlos Tevez, kellele sekundeeris mullu Atletico Madridis mänginud, kuid suvel ilmselt mõnesse suurklubisse siirduv Sergio Agüero. «Meil lasub kohustus võita. Peame alustama hästi ning vaatama, millisel tasemel mõne mängu järel oleme.»

Omajagu tõestamist on ka maailma parimal jalgpalluril Lionel Messil, kes seni pole koondise eest selliseid esitusi pakkunud nagu ta pidevalt oma koduklubi FC Barcelona eest teeb. Osad argentiinlased on lausa kartnud, et Messi peab õigeks koduks just Hispaaniat mitte Argentinat, kuid seda Messi ei karda.

«Ma pole kunagi tundnud, et argentiinlased mind niimoodi armastaks nagu praegu,» kinnitas Messi pärast sõpruskohtumist, kus alistati tänu tema tabamusele ja kahele väravasöödule Albania 4:0. «Minu suurim unistus on võita Copa America ja kinkida see võit Argentina rahvale.»

Liinide võrdlus:

Argentina suurim jõud on eesliin, mida võib julgelt pidada maailma tugevaimaks. Messi, Tevezi ja Agüero kõrval mängib näiteks ka Madridi Reali Gonzalo Higuain, Napoli Ezequiel Lavezzi ja Milano Interi Diego Milito. Tõenäoliselt mängivad argentiinlased taas ees lühikeste söötudega ning püüavad palli maas hoida. Üsna suure tõenäosusega lähevadki argentiinlased mängima kolme lühikese, kuid välkkiire ründajaga. Arvestades Batista sümpaatiaid, peaks algkoosseisus platsile jooksma Messi, Agüero ja Lavezzi.

Argentina poolkaitse on piisavalt kogenud, et kõik vastased üle mängida. Esteban Cambiasso (Milano Inter) ja Javier Mascherano (FC Barcelona) näol on mitu käiku vastaste mängu lõhkumiseks, Ever Banega (Valencia) ja Javier Pastore (Palermo) võivad mõlemad mängu väga edukalt juhtida. Lisaks on äärele panna kiire Angel di Maria, kes end Jose Mourinho juhendatavas Madridi Realis sel aastal põhimeheks mängis. Pigem lõhkuvat tüüpi Lucas Biglia ja Fernando Gago võivad pingilt samuti särtsu lisada.

Argentiinlaste suurim probleem asub kaitseliinis, eriti keskkaitses. Ezequiel Garay sai Madridi Realis vähe mänguaega, Gabriel Milito (FC Barcelona) viimased hooajad on nurjanud vigastused. Tõenäoliselt võtab ühe keskkaitsjana koha sisse Moskva Spartakis mängiv Nicolas Pareja või AS Romas sel hooajal üsna kesiselt mänginud ja tihti punaste kaartidega «silma paistnud» Nicolas Burdisso. Samas pole välistatud, et peatreener Sergio Batista nihutab keskkaitsesse Mascherano, kes Barcelonas olude sunnil sel hooajal tihti sellel positsioonil pidas mängima. 20-aastase Moskva Spartaki Marcos Rojo edutamine algkoosseisu tundub ebatõenäoline. Äärekaitses probleemi pole – paremal võtab koha sisse Pablo Zabaleta (Manchester City) ja vasakul ülikogenud Javier Zanetti (Milano Inter).

Viimased aastad on Argentinale peavalu valmistanud ka väravavahi positsioon, kuid eelmisel suvel peetud maailmameistrivõistlustel näitas Eesti koondislase Ragnar Klavani klubikaaslane Sergio Romero (AZ Alkmaar), et temale võivad argentiinlased loota. Vähemalt viimasel ajal ülikehvade väravavahtide poolest tuntud Argentinas usutakse nii. Tegelikkuses on Romero silmnähtavamalt ebakindlam maailma tippudest.

 

BOLIIVIA

Üldinfo:

Boliivia on üks Lõuna-Ameerika kummalisemaid meeskondi. Täpsemalt öeldes on nad ise selles «süüdi». Viimastel maailmameistrivõistluste valikturniiridel on Boliivia jalgpalliliidu juhid kõik koondise kodumängud kolinud kõrgmäestikesse nii, et vastasmeeskonna mängijad peavad lisaks boliivlastele võitlema olematu õhuga. See ongi kodus edu toonud ja nii alistati viimases MM-valikturniiril näiteks Brasiilia 2:1, Paraguay 4:2, aga Argentina koguni 6:1. Seega, oleks justkui muljetavaldav meeskond, kuid tegelikkuses suudavad nad edukad olla vaid pilvepiiril. Kõik võõrsil peetud kohtumised peale ühe (0:0 viik Brasiiliaga) nad kaotasid ning lõpetasid valikturniiri eelviimasel kohal. Argentinas tuleb neil samuti normaaltingimustes mängida ja nii ei tasuks nende šansse liiga kõrgeks hinnata. Ainuke Copa America võit pärineb neil aastast 1963. ning viimasel neljal korral pole alagrupist edasi pääsetud.

Võtmemängijad:

Enamasti koduliiga mängijatest koosneva Boliivia mängijatest peaks silma peal hoidma Donetski Šahtjori ründajal Marcelo Martinesil aga ka Argentina klubi Coloni kaitsjal Ronald Raldesil. Väga talendikaks peetakse ka Boliivia klubi Oriente Petrolero mängujuhti Jhasmani Campos Davalot.

 

COLOMBIA

Üldinfo:

1990-ndatel säranud Colombia pole uuel millenniumil suutnud sama hästi mängida ja nii pole näiteks viimased kolm korda Colombia MMile kvalifitseerunud. Samas, 2001. aastast on pärit Colombia koondise parim tulemus, kuid võideti just Copa America. Kuigi edasi on colomblaste käsi kehvasti käinud, peetakse just praegust generatsiooni üheks andekamaks, mis järgnevate aastate jooksul peaks rahvusvaelises jalgpallis mehetegusid tegema hakkama. Igas liinis on Colombial välja panna üks tippmees, kes kaaslasi innustama hakkaks. Eriti kõva on kaitsjate nimekiri, kuhu kuuluvad näiteks Mario Yepes (AC Milan), Luis Amaranto Perea (Atletico Madrid), Cristian Zapata (Udinese) ka Camilo Zuniga (Napoli). Colombia ongi viimastel aastatel pigem kaitsest lähtuvalt mänginud, kuid samas on kõik nimetatud tagalamehed välkkiired rünnakule tormama. Ka poolkaitses ja ründeliinis on selliseid mehi, kes suudavad meeskonna edasi viia.

Võtmemängijad:

Eriti tähelepanelikult tasub jälgida ründajat Falcaod, kes Euroopa liiga võitnud FC Porto ridades lõi Euroopas rekordilised 17 väravat. Suure tõenäosusega liigub 25-aastane ründaja uueks hooajaks Londoni Chelseasse või mõnda muusse tõelisesse suurklubisse. Väga tähtis roll saab ka olema kaitsjal Mario Yepesil, kes kaitseliini juhendama asub – Colombia edu peaks sõltuma suuresti tagalameeste tegevusest. Silma tuleb peal hoida ka kaitsjal Pablo Armerol, keda on seostatud Londoni Arsenaliga.

 

COSTA-RICA

Üldinfo:

Külalisesineja Costa-Rica tõusis millenniumi esimestel aastatel Mehhiko ja USA kõrval üheks tugevaimaks Põhja- ja Kesk-Ameerika koondiseks, kui pääses kaks korda järjest maailmameistrivõistlustele. Edukalt mängiti ka Copa Amercal, kuna 2001. aastal Colombias ja 2004. aastal Peruus pääseti veerandfinaali. Viimastel aastatel on Costa-Rica tase veidi langenud ning näiteks 2010. aasta MMile ei jõutud. Äsja lõppenud Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistlustel langes Costa-Rica veerandfinaalis, kui Hondurasele kaotati penaltitega 2:4. Samas näitas Costa-Rica turniiri eel, et on taas heale tasemele tõusmas – Argentina B-koondisega tehti 0:0 viik, Nigeeria koondis alistati 1:0. Sama turniiri on nad võitnud kolm korda (1963., 1969. ja 1989.). Enamus Costa-Rica koondislastest mängib kas Põhja-, Kesk- või Lõuna-Ameerikas. Vaid väravavaht Esteban Alvarado on Ragnar Klavani klubikaaslane AZ Alkmaaris, kuid seal mängib ta argentiinlaste esinumbri Sergio Romero järel teist viiulit. Costa-Ricat rõhub veidi ka see, et paljud Euroopas mängivad mehed ei saa erinevatel põhjustel kaasa lüüa, näiteks Twente Bryan Ruiz, keda seostatakse FC Liverpooliga.

Võtmemängijad:

Talendikaim edurivimees peaks olema Costa-Rica klubis mängiv Joel Campbell, kelle teenetest on huvitatud Inglismaa klubi Sunderland. Ka väravavaht Alvarot peetakse talendikaks ning temast on huvitatud inglaste Wigan Athletic.

 

 

B-ALAGRUPP

BRASIILIA

Üldinfo:

Brasiilia jalgpallikoondise uuel peatreeneril Mano Menezesil on väga vastutusrikas ülesanne: viia läbi põlvkondadevahetus. Ronaldode, Rivaldode ja Ronaldinhode aeg on läbi, uued mehed peavad peale tulema. Manezes tundub põlvkondadevahetuse jaoks julguse mõttes sobivat kui rusikas silmaauku, kuna ta jättis koondisest välja näiteks Kaka. Menezes on tegelikult ise ka öelnud, et põhiline eesmärk on tema juhendataval koondisel võita 2014. aasta kodused maailmameistrivõistlused. Ja kui tänavusel Copa Americal olekski koondise juurest vanameistrid ja kõike teinud ja näinud mehed, võiks tänavu neil motivatsiooniga probleeme tekkida, kuna viimased kaks korda on lõppvaatuses alistatud igipõline rivaal Argentina. Noortel meestel ei tohiks aga enese motiveerimisega probleeme olla ja seega on Brasiilia ilmselt kõigile sama raske pähkel pureda nagu alati.

«Kui sa esindad kõige suuremat jalgpallirahvast maailmas, on pinge alati suur ja me teame, kui raske saab meil Argentinas mängimine olema, kuid me suudame seda. Ma läheme alati võitma,» kommenteeris Londoni Chelsea keskkaitsja David Luiz.

Liinide võrdlus:

Brasiilia ründajad on noored ja ambitsioonikad. Menezesile meeldib kasutada kolme ründajat ja sega astuvad algkoosseisus platsile ilmselt Robinho (AC Milan), Alexandre Pato (AC Milan) ja Neymar (Santos). Kuigi Chelsea ja Madridi Reali huviorbiidis olev Neymar on Brasiilia koondise eest mänginud ainult viis kohtumist, on ta end juba tõestanud ning löönud kolm väravat. Samas pole Neymar end suurturniiril veel tõestanud.

Keskväli on usutavasti viiekordsete maailmameistrite kõige nõrgem positsioon. Juba maailmameistrivõistlustel koostöö lonkas ning selle aja jooksul pole mõned vanemad olijad, kes tõsi pole ka teab mis vanameistrid (Lucas Leiva [Liverpool] Elano [Santos]) märgatavat arenguhüpet edasi teinud. Samas oli Chelsea Ramires möödunud hooaeg üks positiivsemaid üllatajaid ja ilmselt ta võtabki koos Leivaga koha sisse kaitsjate ees. Ründajate taha pannakse aga ilmselt mängima Santose noor mängujuht Paulo Ganso, keda jahib AC Milan. Vahetusest on tuua sellised nimed nagu Sandro (Tottenham), Jadson (Donetski Šahtjor) ja Elias (Atletico Madrid).

Viimased aastad valitseb Brasiilia jalgpallikoondises väga harukordne olukord, kus tugevaimaks liiniks võib pidada kaitseliini. Keskkaitses asuvad ilmselt korda lööma David Luiz (Chelsea) ja Oucio (Milano Inter), äärtel Maicon (Milano Inter) ja Adriano (FC Barcelona). Kusjuures FC Barcelona paremkaitsja Dani Alves jääb ilmselt üldse pingile. Brasiilia kaitsjad on ka selle poolest kasulikud, et nii ääred kui ka keskkaitsjad suudavad edukalt rünnakule lülituda.

Väravas seisab vana rahu Julio Cesar (Milano Inter), keda assisteerib kogenematu Victor (Gremio). Kuigi Cesar näitas viimasel hooajal ka nõrkushetki, kuulub ta siiski maailmas TOP 5 väravavahtide hulka.

 

PARAGUAY

Üldinfo:

Neljal korral järjest maailmemeistrivõistlustel osalenud Paraguay kuulub viimastel aastatel selgelt Lõuna-Ameerika tugevamate meeskondade hulka. Viimane MM jõuti veerandfinaali, kus tuli alla vanduda hilisemale võitjale Hispaaniale. Paraguay armastab mängida pigem kaitsvalt ning see on neile ka edu toonud. Eriti paistavad paraguailased silma hea meeskonnana – väga eredaid staare on vähe, kuid kõik töötavad kollektiivselt ühe eesmärgi nimel. Kahekordsel Copa America võitjal (1953. ja 1979) pole viimastel aastatel Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel eriti edukalt läinud. Viimati jõuti poolfinaali alles 1989. aastal, ka siis jäädi neljandaks. Peatreener Gerardo Martino jättis mõnevõrra üllatuslikult tänavu koondisest välja pikakasvulise Benfica ründaja Oscar Cardozo. Samas pole mees head klubivormi suutnud koondise juurde kunagi kaasa tuua: 38 kohtumisest on ta täpne olnud vaid viiel korral.

Võtmemängijad:

Paraguay esimene võtmemängija seisab juba väravas – Justo Villar (Valladolid, Hispaania). Kogenud Villaril saab olema vastutusrikas ülesanne kaitseliini juhendamisel. Kuigi Paraguay mängib Lõuna-Ameerika tiimi kohta pigem kaitsvalt, pole tagalameeste seas näiteks ühtegi Euroopas läbi löönud (algkoosseisu murdnud) meest.

Keskväljal asub mängu juhtima ilmselt Itaalia klubi Atalanta mängija Edgar Barreto.Väga täpse jalaga poolkaitsja, kellele antakse platsil ilmselt üsna vabad käed, on samas paistnud silma ka üsna ebastabiilse mängijana.

Ründefaasis on kaks meest, kellel peaks tähelepanelikult silma peal hoidma. Inglismaal palliv Roque Santa Cruz on oma kogemustega meeskonna vaimne liider, kuid kuna ta istus Manchester City ridades mullu enamasti tribüünil, pole tema vormkõverast selget ülevaadet.Kindlasti on heas vormis aga Argentinas sündinud, kuid enne mullust MMi läbi ema juurte Paraguay kodakondsuse saanud Lucas Barrios. Barrios oli lõppenud hooajal Dortmundi Borussia esiründaja ning mängis suurt rolli klubi kaua igatsetud Saksamaa meistritiitli võitmisel.

 

VENEZUELA

Üldinfo:

Venezuelat võib pidada praktiliselt kõige halvemaks Lõuna-Ameerika jalgpallikoondiseks läbi aegade. Kuni aastani 1963. Venezuela Copa Americal ei osalenud, aastani 2004. ei pääsetud ühe erandiga (1967. aastal saadi viies koht) kunagi alagrupist edasi. Viimastel aastatel on Venezuela veidi arenenud ja näiteks 2010. aasta MMi valikturniiril saadi kümne meeskonna seas tagantpoolt tubli kolmas koht – tahapoole jäid Peruu ja Boliivia. Venezuela põhiprobleem on kaitseliin, kus pole selget liidrit. Ründefaasis suudetase kohati ükskõik kelle vastu näidata üsna korralikku jalgpalli.

Võtmemängijad:

Venezuela parimaks mängijaks võib pidada Saksamaa klubis Hamburger SVs mängivat poolkaitsjat Tomas Rinconi, kuid veel pole sajaprotsendiliselt kindel tema kaasalöömine.

Ründefaasis loodetakse talendikatele Hispaania klubide edurivimeestele: Malaga mängijale Jose Salomon Rondonile ning Getafe Nicolas Fedorile, kes klubide eest üsna resultatiivselt pallinud.

 

ECUADOR

Üldinfo:

Ecuador oli aastaid üks nigelamaid Lõuna-Ameerika meeskondi, kuni nad kvalifitseerusid uue aastatuhande esimesel kahel MMil, kusjuures 2006. aastal pääseti koguni kaheksandikfinaali. Suur osa edus lasus ka sellel, et Ecuador võttis Boliivialt eeskuju ja kolid kodumängud kõrgmäestikesse, kus vastastel raske mängida. Ometi see 2010. aasta valiktsüklis neile edu ei toonud ja MMile ei pääsetud. Copa Americal pole Ecuadori mängijate käsi oluliselt paremini käinud – parimana on nad kahel korral saanud neljanda koha, viimati 1993. aastal. Viimasel neljal korral pole nad alagrupist edasi jõudnud. Praegusel Ecuadori koondisel on küll häid mängijaid, kuid koosseis on ebaühtlane.

Võtmemängijad:

Kui rääkida Ecuadori koondisest, ei saa üle ega ümber end sel Hooajal Inglismaa gigandi Manchester Unitedi juures põhikoosseisu murdnud Antonio Valenciast. Valencia on kiire, tehniline ja hea löögiga, kuid ühe mehe säravast talendist suurte vastu ei piisa.

Ründefaasis mängitakse kaardid Hispaania klubi Levante noormängijale Felipe Caicedole, kes veel kaks aastat tagasi kuulus Manchester City ridadesse. Caicedo trumbiks on eelkõige kiirus.

 

 

C-ALAGRUPP

URUGUAY

Kahekordne maailmameister ning 14-kordne Copa America võitja Uruguay on Brasiilia ja Argentina kõrval kolmas Lõuna-Ameerika tõeline jalgpalligigant. Kui vaadata puhtalt paremaid tulemusi, siis on Uruguay tegelikult viimastel kümnenditel isegi Argentinast edukam olnud. Argentina võitis viimase Copa America 1993 aastal, Uruguay 1995. aastal, viimasel MMil langes Argentina veerandfinaalis, Uruguay tuli neljandaks. (Vahemärkusena peab siiski lisama, et Uruguay ei pääsenud näiteks 1994., 1998. ja 2006. aasta maailmameistrivõistlustele.

Uruguay viimane esinemine MMil võib aga just neile karuteene osutada. Liiga tihti on MMi üllatajad (Uruguay oli hoolimata kahest MM-tiitlist 2010. aastal üllataja) järgnevatel aastatel vormi minetanud. Kes mäletab üht märtsikuu õhtut Lilleküla jalgpallistaadionil, siis Eestile 0:2 kaotanud Uruguay ei saanud kuidagi mootorit käima. Samas oli see mitte midagi tähendav mäng ning võib-olla mõjus selline äratuskell just uruguailastele hästi. Mitmed eksperdid laiast maailmast aga ennustavad, et just Oscar Tabarezi juhendatav Uruguay võib kerkida ka tänavuse Copa America üllatajaks, mis tähendab sisuliselt finaalikohta ja ühe gigandi (kas siis Argentina või Brasiilia) jätmist lõppvaatuse ukse taha.

Liinide võrdlus:

Uruguay kõige suurem võim peitub rünnakul, kuhu on panna mitu maailmaklassi meest. Kuigi MMi parimaks valitud Diego Forlanil (Atletico Madrid) polnud just kõige parem klubihooaeg, suudab ta koondisemängudes endast alati kõik anda. Talvel Inglismaale siirdunud Luis Suarez on Livepolli eest onud suurepärane ning Napolis laenulepingu alusel mänginud Edison Cavani tõusis mullu Euroopa üheks ohtlikumas ründajaks.

Kuigi poolkaitses pole Urugayl nii säravaid staare nagu ründeliinis, on nende trumbiks ühtsus. Diego Perez (Bologna), lühikesekasvuline Walter Gargano (Napoli), Sebastian Eguren (Gijon), Christian Rodriguez (Porto) ja Alvaro Pereira (Porto) on kõik üsna samast klassist mehed. Kui Uruguay kavatseb mängida kolme poolkaitsjaga (mis tähendab ka kolme ründaja kasutamist) nagu tavaliselt, siis kasutab Tabarez ilmselt Garganot, Perezit ja Egureni.

Kaitseliinis kasutab Tabarez ilmselt keskel Diego Luganot (Fenerbahce) ja Diego Godini (Atletico Madrid) ning paremas ääres Maxi Perreirat (Benfica) ja vasakul Jorge Fucilet (Porto). Uruguay koondise kaitseliini trumbiks on mitmekesisus. Keskkaitsjad suudavad heal tasemel mängida nii pea kui ka jalaga, ääred on kaitses kindlad ning rünnakule lülitudes aktiivsed. Pingilt on tuua väga korralikud mehed nagu näiteks Martin Caceres (Sevilla) keda võib kasutada nii keskel kui ka ääres ning Mauricio Victorino (Cruzeiro), kes pallib ainult äärel.

25-aastane Fernando Muslera on üks silmapaistvamaid noori väravavahte Euroopa jalgpallis. Muslera tõusis Itaalia kunagises suurklubis, vahepeal mõõnas sipelnud, kuid taas tõusulainel oleva Roma Lazio põhiväravavahiks.

 

TŠIILI

Üldinfo:

Tšiili jalgpallikoondist saatis aastaid väga räpaselt ängiva koondise maine. Tšiili oli küll alati kõigile ohtlik vastane, kuid kui nad juba kaotama hakkasid, keskendusid pigem vastastele jalgadesse sõitmisele mitte viigiväravate otsimisele. Argentiinlase Marcelo Bielsa tulekuga koondise peatreeneriks on kui uuestisünnitud ning Tšiili mängib taas lõbusat jalgpalli. Oma rohkete videote vaatamiste poolt tuntud Bielsa on teeninud endale hüüdnime professor ning tema talenti on märgatud ka Euroopas – vahepeal liikusid jutud, et ta on siirdumas Miano Interi peatreeneriks. Pealegi on legendaarsetele Marcelo Salase ja Ivan Zamorano põlvkonnale kasvanud vääriline järelkasv. Kuigi Tšiili on alati olnud Lõuna-Ameerikas tugev jõud, pole Copa America võidukarikat kunagi pea kohale tõstetud – neli korda on võidetud hõbemedalid, viis korda pronksised autasud. Kuigi Postimees peab C-alagrupis favoriidiks Uruguay koondist, võib just Tšiili olla tegelikult see, kes alagrupi võidab.

Võtmemängijad:

Eelkõige ootab Lõuna-Ameerika publik, mida suudab Copa Americal pakkuda suure tõenäosusega suvel Udinesest FC Barcelonasse siirduv Alexis Sanchez. Kiire ja tehniline ründaja näitas ka sõpruskohtumises Eesti vastu eestlastest publikule, milleks mees võimeline on, kui terroriseeris sinisärklasi igast asendist.

Väga huvitav kuju on Tšiili koondises ka Humberto Suazo, kes juba aastaid koondise esiründaja kohta enda käes hoidnud. Suazo pole väga kiire, kuid kompenseerib selle hea pallihoidmise ja jõuga. Lisas on tal väga hea löök.

Tšiili mängujuhiks on tänasusel Copa Americal Matias Fernandez (Sporting, Portugal). Ka Eesti vastu värava löönud Fernandezil on väga hea platsinägemine. Aastaid tagasi, kui mees Hispaania klubi Villarreali ridades mängis, ennustati talle eriti suurt tulevikku ning temast olid huvitatud mitmedki Euroopa tõelised suurklubid, kuid praegu on areng veidi seisma jäänud.

Huvitav tegelane on ka Itaalia klubi Cesena ründav poolkaitsja Luis Jimenez, kes veel aasta tagasi kuulus Milano Interi hingekirja. Seal Jimenez küll läbi ei löönud ning veetis enamuse osa ajast laenulepingu alusel teistes tiimides. Nüd Cesenas leidis ta aga uuesti hea hoo ning on äärel väga ohtlik.

 

MEHHIKO

Üldinfo:

Mehhiko koondis tuleb Copa Americale suure pingelanguse lainel. Äsja krooniti meeskond Põhja- ja Kesk-Ameerika meistriks (Gold Cup), kui nad alistasid finaalis 0:2 kaotusseisust 4:2 USA. Talendikad mehhiklased alistasid lõppenud turniiril kõik vastased üsna kindlalt. Kahjuks osaleb Mehhiko sel aastal Copa Americal ilma mitme põhimeheta, kellele anti pärast triumfi Gold Cupil puhkust (näiteks nende suurim staar Javier Hernandez). Seega sõidavad mehhiklased Argentinasse enamjaolt vaid koduliiga mängijatega. Maailmameistrivõistlustel on Mehhiko viimasel kuuel korral järjest jõudnud ja alati on kaheksandikfinaalis kaotatud. Üheksakordne Gold Cupi võitja Mehhiko on edukalt esinenud ka Copa Americal – kolm korda on võidetud pronksine, kaks korda hõbedane autasu.

Võtmemängijad:

Kuigi paljud Mehhiko mängijad Copa Americast osa ei võta, siis Gold Cupi finaalis imevärava löönud Giovani dos Santos (Tottenham) on platsis. Tõenäoliselt hakkabki just kunagine FC Barceona mängija dos Santos mehhiklaste ründeliini juhtima.

Koos Giovani dos Santosega pääseb platsile ka ilmselt tema noorem vend Jonathan dos Santos, kes pallib Barcelona duubelrivistuses.

 

PERUU

Üldinfo:

70-datel ja 80-ndate alguses Lõuna-Ameerika üks parimaid meeskondi olnud Peruud tabas 80-ndate keskel mõõn ja sellest alates pole maailmameistrivõistlustele pääsetud. Lõuna-Ameerikas ollakse seevastu alati südikalt esinetud – Peruul on auhinnakapis neli pronksmedalit ja kaks kulda (viimane medal, kuldne, pärineb aastast 1975.). Viis viimast Copa Americat on Peruu jõudnud veerandfinaali, kuid viimastel aastatel on peruulased alal käinud. Selle põhjuseks võib suuresti pidada kolme aasta tagust seika, kuid mitu peruulaste tähtmängijat koondisest halva käitumise pärast välja visati. Viimasel MM-valikturniiril saadi suisa viimane koht. Selle Copa America eel seis kiita pole – vigastatud on nende suurim staar Jefferson Farfan, kelle abil Schalke Meistrite liiga poolfinaali jõudis. Peruu probleemiks on ka ebaühtlane tiim: neil on mitu korralikul tasemel mängijat, kuid Peruu liiga mehed ei suuda väärilised partnerid platsil olla.

Võtmemängijad:

Fiorentinas palliv Juan Manuel Vargas on kindlasti üks neist, kes Peruu koondist vedama hakkavad. Tema kiired sööstud äärtel ja hea tehnika võivad vastastele palju pahandust tekitada.

Farfani puudumisel peavad väravalöömise enda peale võtma Paolo Guerrero (Hamburger SV) ja Claudio Pizarro (Bremeni Werder). Guerrero on pigem tehniline ja osav, Pizarro jõuline.

 

COPA AMERICA AJAKAVA NÄEB SIIT. (Eesti aja saamiseks tuleb veebilehel olevatele kellaaegadele lisada kuus tundi)

 

AVALDA ARVAMUST: KES VÕIDAB TÄNAVUSE COPA AMERICA.