Eesti üks paremaid, aga samas ka õrnemaid kergejõustiklasi Ksenija Balta ei saa vigastuse tõttu võistelda enne järgmist hooaega. Lisaks niigi närvesöövale ja pikale paranemisele ähvardab teda uuest aastast suure toetussumma kadumine.
Balta jääb uuest aastast EOK toetuseta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile jõudis Balta teadvusesse karm tõde – juba talvel vigastada saanud põlv küll paraneb, kuid nii aeglases tempos, et enne poole aasta möödumist pole tal ilmselt võimalik kaugushüppe treeninguid teha.
«Meile ei tulnud see üllatusena, olime arvestanud kõikide variantidega,» sõnas Balta treenerist elukaaslane Andrei Nazarov. «Suureks nukrutsemiseks pole põhjust, teeme tööd edasi ja valmistume Londoni olümpiaks. Pealegi pole ju Ksenija mingi veteransportlane, vaid kõigest 24-aastane. Tänapäeva tippspordis tehakse tegusid ka 35-aastaselt.» Esialgu piirduvad Balta treeningud siiski vaid pilatese ja basseinis jooksmisega.
Hooaja vahelejätmine muudab Eesti naiste kergejõustiku esinumbri elu siiski ebamugavamaks. Tänu 2009. aasta talvel Torinos võidetud sise-EMile kuulub Balta seni nende õnnelike sportlaste hulka, kel taskus tööleping, mis tagab talle sotsiaalsed garantiid ja ligikaudu 1000 euro suuruse stipendiumi. Muretu elu saab aga selle aasta lõpuga otsa.
Pole tulemust, pole raha
Balta jäi kõrvale märtsis Pariisis toimunud EMist ja tal pole ka lootust osaleda augusti lõpus Daegu MMil. Seega pole tal enam tulemust, mille põhjal Eesti Olümpiakomitee kaudu makstavat stipendiumi saada.
Eesti kergejõustikukoondise peatreeneri Aivo Normaku sõnul on Balta toetuseta jäämine juba selge, kuid see ei tähendavat seda, et ta peab Londoni olümpiaks valmistuma oma kulu ja kirjadega.
«Kindlasti püüame alaliidu poolt tema tegemisi rahastada, pealegi saab ta lisaks Rahvusvahelise Olümpiakomitee toetust,» rääkis Normak. «Võimalik, et toetuste kogusumma pole enam nii suur kui praegu, kuid olümpiaks valmistuvale sportlasele ei kavatse me selga pöörata.»
Balta on vaieldamatult sportlane, kellelt oodatakse igal hooajal mõnelt tiitlivõistluselt medalit. Tegelikkuses on see õnnestunud vaid korra – kaks ja pool aastat tagasi Torinos. Lisaks on tal ette näidata mullune sise-MMi 4. ja Berliini MMi 8. koht. Kõik. Rohkemat saavutamast on seganud teda alailma kimbutavad vigastused ja haigused.
Normaku sõnul taluvadki mõned sportlased tipptasemel harjutamist halvemini ja Balta kuulub ilmselt just nende hulka.
«Baltal ja tema treeneril on vigastuste suhtes juba palju kogemusi ning usun, et tulevikus oskavad nad juba targemini tegutseda,» märkis ta. «Alati on võimalik teha midagi teistmoodi ja paremini. Samas on iga inimene ja sportlane unikaalne ning kõike ei saa teiste pealt maha kopeerida. Võimalik, et näiteks Balta ongi hapram kui teised.»
Balta vigastustega hästi kursis olev ja nende ravimisel olulist rolli mängiva doktor Mihkel Mardna sõnul ei saa aga teaduspõhiselt väita, et Balta ei kannata suurtel koormustel harjutamist. Ta rõhutas, et Balta tegeleb kiirusliku ja plahvatusliku alaga, kus vigastused on kerged tekkima.
«Võimalik, et mulje Balta pidevatest vigastustest tuleb sellest, et ta on koos oma treeneriga väga ettevaatlik,» arutles Mardna. «Tavaline inimene ei pruugi sellist vigastust märgatagi, kuid tippsportlast tuleb võtta teistmoodi ja lähtuda sellest, mis alaga on tegemist. Ujujale võiks sellise vigastuse korral öelda, et lase aga edasi.»
Baltale teeb häda just tõukejala põlv, mis saab hüppe ajal tohutu koormuse. Mardna sõnul langeb äratõukel jalale kuni kümnekordne keharaskus.
«Kui arvestame, et sportlane kaalub 55 kg, on see raskus üle poole tonni,» tõi ta ilmeka näite. Poolvigasena jalale sellist koormust andes oleks sportlane riskinud oma tulevikuga. Järgmine suvi on aga olümpiasuvi.
Viimase peale timmimine
Balta vigastuse täpne kirjeldus viitabki põrutusele ja suurele koormusele. Tema paremas põlves tekkis kõhrealune põrutuskolle ja uuringud näitasid, et reieluu sisemise põnda kõhre all on umbes 1,5 cm läbimõõduga luuturse ala.
Kuluaarides on räägitud ka sellest, et Nazarovi treeningumetoodika muudabki sportlased vigastustealtimaks – atleedid timmitakse treeningutel liiga viimase peale.
Normaku arvates ei saa aga seda treenerile ette heita. «See on ju loomulik, et sportlast püütakse viia maksimaalsele tasemele. Omaette küsimus on aga see, kas ta on võimeline neile koormustele vastu pidama,» arutles ta.
Mardna arvates saaks selle küsimuse lahkamisest väga huvitava teadustöö, kus uuritaks sarnaseid treeningumeetodeid kasutavate sportlaste vigastusi.
«Sellisel juhul peaks uuritavate sportlaste arv olema päris suur ja tulemused on kindlasti erinevad. Ka paranemine on iga juhtumi puhul erinev ning arst ei saa anda ühtegi garantiid,» mõtiskles ta. «Poole aasta pärast võidakse ju hakata süüdistama, et lubasin sportlase paranemist, kuid tegelikult seda ei juhtunud.»
Kokkuvõttes pole seis siiski kõige hullem. Postimehe teada valitses ka võimalus, et haige põlv ei paranegi.