Tartu Ülikooli / Rocki üks tänavustest tugitaladest Tanoka Beard tunnistab, et kui kevadel tervis vastu peab ja tartlased talle jätkamispakkumise teeksid, kaaluks ta seda kindlasti, ent hetkel on tema mõtted pigem seotud sellega, et tänavune hooaeg jääb talle korvpallurina viimaseks. Siis hakkaks ta kodus Ameerika Ühendriikides arendama oma muusikaproduktsioonifirmat ning ehk vahendama ja manageerima noori mängijaid Euroopasse.
Teadsime kogu aeg, et kodus on Rocki puhul tegemist ohtliku meeskonnaga. Arvatavasti võtsime neid väga tõsiselt, sest Žalgiris oli võidule orienteeritud meeskond.
Olin mõnest kuulnud, kuid ei tundnud kedagi.
Inimesena ei teadnud teda üldse, mängijana seda, et ta on väga hea visakaja. Olin kuulnud tema nime, sellest, et ta oli aastate eest Žalgirises mänginud. Nüüd, Tartus, on ta mind väga aidanud ja mulle kui mängijasse palju positiivsust süstinud.
Andekas noor mängija, keda ootab Euroopas kindlasti suurepärane karjäär. Ta on väga atleetlik, teda on lahe vaadata: mõnikord, kui ta oma oskusi näitab, unustan isegi oma mängu (muigab – toim). Ta on lahe kaaslane.
Korvpallurina on ta väga hea ja muutub aina paremaks. Mõnikord räägin temaga asjadest, mis on korvpalli ümber, selle mängu erinevatest tahkudest, siis ta kuulab mind hoolega. Mina näen, et ta läheb paremaks iga nädalaga.
Sõbrana on ta väga cool. Ma pole küll eriline väljaskäija, kuid kui miskit ette võtame, siis kindlasti on Giorgi üks neist, kes pundis on.
Läheme iga nädalaga aina paremaks. Olen hooajale ette vaadates elevil, sest näen neid nüansse ka ellu jõudmas, mille pärast ma Tartusse üldse mängima tulingi. See on meeskond, millel on tohutu potentsiaal, läheme tugevamaks. Just sellise meeskonna osa soovisingi olla.
Meestest: Rockis on palju noori ja andekaid mängijaid. Võtame Tanel Teini, kes on äärmiselt andekas, Gert on üks paremaid viskajaid Euroopas, kui leiab oma rütmi. Nimekirja pidi edasi liikudes, siis Janar Talts võiks olla omas ampluaas üks Balti liiga parimaid. Giorgi potentsiaal on lausa uskumatu, sest kuigi on ta alles 22-aastane on ta meeskonnas tohutu jõud.
Eks natuke ikka. Aga ma saan aru, et praegu on alles hooaja algus ja pikk hooaeg on veel ees. Seega, kui meil olid oktoobris kasvuraskused, ei tohtinud paanikasse sattuda, vaid tuli püüda ajapikku paremaks saada. Oma pikast kogemusest teadsin, et see nii läheb ja nii on see ka läinud.
Ma ei arva sugugi, et Tanel Teini meeskonnaliidrirolli peaks keegi teine temalt üle võtma. Me kõik peame teadma oma rolle, praegu on alles november ja Tein on oma rütmi leidnud. Ja kui ausalt öelda, siis parimad meeskonnad saavutavad oma parima taseme märtsis-aprillis, kui algavad kohamängud. Kui inimesed muretsevad iga mängu ja nädala pärast, siis oleksid nad hooajal meeskonna toetamiseks liiga frustreerunud.
Kas nad on peoloomad? Kuid inimesed peavad aru saama, et sellest tööst mida me teeme – mängime korvpalli – tuleb kuidagi lõõgastuda, et pea tühjaks saada. Mõni teeb seda võib-olla klubis, mõni kodus, igaüks on erinev. Niikaua kui mängijad suudavad teha oma tööd, tuua meeskonda positiivsust, kui suhtuvad oma töösse professionaalselt, andku aga minna.
Mulle meeldib vaadata televiisorit ja ma loen palju. Loen palju müstikat, et oma aju ärgitada.
Hetkel seda pole, vaatan ringi. Viimane raamat, mida lugesin, valmistas pettumuse.
Üllar Kerde tegi selles mängus head tööd: ta pani nooremad, suure energiaga mängijad platsile. Iga kord, kui muudatusi teed, võtad sa riski. Kui õnnestud, oled kangelane, kui mitte, näidatakse sulle näpuga. Tagantjärele on kõik geeniused, kuid ma olen siiski kindel, et Kerde tegi õigesti, sest tõi suure energia platsile: püüdsime suruda sel hetkel oma tempot peale, muuta mängu agressiivsemaks. Aga jah, mõnikord asjad töötavad, mõnikord mitte, kuid otsus oli õige.
Muidugi ootan tema naasmist, siis oleks meil suurem meeskond, kasutada suurem ja füüsiliselt tugev mees, kes pealegi oskab päris hästi visata. Tema tulek oleks meie järjekordne üllatus kaitses, kui näiteks mina või Janar puhkavad, ent usun, et mõned minutid saaksime ka koos platsil olla. Ta on meile väga väärtuslik mängija.
Rocki treeningud keskenduvad rohkem võitluslikkusele, mees-mehe mängule. Žalgirises oli rohkem taktika, need olid nagu Euroliiga mängud ehk justkui malemäng, erinevad kombinatsioonid, kuidas iga mängijat igal nädalal igas mängus erinevalt kasutada. Rõhk oli ka individuaalsel tööl, et parendada igaüht kui väikest osa meeskonnast.
Arvan, et annaksin 8,5 punkti.
Jah. Muidugi ei ütle ma, et olen kõigega sajaprotsendiliselt rahul. Senised päevad on olnud väga head, meeskond, seda ümbritsevad inimesed hoolitsevad, mul on aidatud kohaneda, treenerid on aru saanud minu võimete piirides ja aidanud mul minu tugevusi üles leida.
Leedus on palju ilusaid naisi. Kuid arvan, et siin Balti regioonis on nad ühtlaselt ilusad.
Natuke vara on veel võrdlema asuda. Asjad on olnud korras, võta asju päeva korraga.
Esiteks, alati on välismängu raske võita. Alati! Ainus asi, mida peaksime muutma, on meeste keskendumist väljas mängides. Kodus arvatavasti tunnetame paremini head rütmi. Just mentaalselt tulekski osata see kodune seisund välismängule kaasa võtta. Siis oleksime parem meeskond. Selge, et eriti kohamängudel saab välismängude võitmine olema eriti raske. Žalgiris ja rytas ja teisedki on suured klubid, neile külla minnes tuleb nende kaasaelajad ära unustada ja mängule keskenduda.
Ei, nad pole Euroopa tugevaimad, kuid meil jäi puudus hooajaeelsetest kontrollmängudest. Mulle ei meeldi vabandusi otsida, ent selge on see, et ettevalmistamiseks vajad sa mänge, et üksteisest aru saada. Meil oli kaks kontrollmängu kui olime koos harjutanud neli päeva, seega ei lähe need arvesse.
Keskendumine oli alates esimesest viimase mängijana ehk Žalgirises parem. Samas tegemist oli meeskonnaga, mis mängis Euroliigat, kohtus Euroopa tugevaimate meeskondadega ja seal pead olema alati oma parimale väga lähedal.
Ei, ei ole täitunud. Minu ootused Balti liiga ja FIBA-sarja osas on väga kõrged. Halbu üllatusi pole olnud, inimesed on austavad, annavad piisavalt hingamisruumi jne.
Aidata sellel meeskonnal võimalikult kõrgele jõuda.
Ainus tulemus, millega mina rahul olen, on meistrikstulek.
Ma olen püüdnud seda alati teha. Esiteks olen ma 37-aastane. Püüan tõestada, et olen platsil tegija ja meeskonnale abiks, olla võitja.
Olen alati positiivsetest pakkumistest huvitatud. Kui Rock pakub hooaja lõpul võimalaust tagasi tulla, siis kindlasti mõtlen sellele. Ja väga võimalik, et otsustangi jätkata, kuid hetkel on vara öelda. Aga praegu on peas küll mõte, jah, et selle hooajaga on kõik. Sõltub, kuidas mu keha vastu peab.
Ei, ei usu, et hakkaksin treeneriks, sest mul ei jaguks nooremate meestega tegelemiseks kannatust (naerab – toim).
…mul on Ameerika Ühendriikides oma muusikaproduktsioonifirma. Arvatavasti keskenduksin selle igapäevasesse töösse rohkem. Ja hetkel on see ettevõtmine küll riiulile pandud, kuid olen mõelnud ka hakata vahendama ja manageerima nooremaid mängijaid Euroopasse.
Ma ei tea. Pole kõigi vastu veel mänginud. Minu jaoks on alati parim mees see, kellega pean järgmises mängus silmitsi seisma. Valmistun igaks mänguks nii nagu seisaks minu vastas kõige-kõige parem mängija.
Ei mõtle sellele. Püüan kasutada oma tugevaid külgi ja eeldusi. Ma pole iseenesest kiire tüüp, kuid palju ei tea tegelikult, kui kiireid liigutusi suudan teha.
Ei oska öelda. Ma ei vaata niimoodi tagasi. Minu jaoks on vaid käimasolev hooaeg see, millele ma mõtlen. Jah, mõnikord kaaslastega räägin pisiasjadest varasematest hooaegadest, kuid üldiselt neile tagasi ma ei vaata. Mulle ei meeldi see. Olen näiteks praegugi olnud endas pettunud, et ma ei suuda teha seda, milleks olin füüsiliselt võimeline neli-viis aastat tagasi. Milleks mõelda siis sellest negatiivsest. Olen keskendunud tänasele ja olen õnnelik praeguse üle.
Võib-olla peatreener Istanbuli aegadest. Tema oli see, kes tegi minuga minu Eurooa teisel hooajal tugevalt tööd, aitas mõista mu annet, sest ega ma ise ka ei teadnud, kui hea ma võin olla. Tema aitas selles selgust saada.
Kui üldse vaadata, siis minu esimese Joventuti aegne mängujuht Turner. Vanem mees, kes õpetas mulle väga palju professionaalsust. Temaga sain väga hästi läbi. Mis nüüd Rocki puutub, siis saan kõigiga hästi läbi, kuid võib-olla Giorgiga pisut enam kui teistega.
Olid paar võimalust, kuid need polnud sedavõrd positiivsed kui minu Euroopa-võimalused ja seepärast jäin Euroopasse.
Aastaid tagasi uskusin, nüüd, minu vanuses… Jah, mul olid paaril korral reaalsed võimalused, kuid alati juhtus, et NBAs oli samal ajal tööseisak (muigab – toim).
Ma olen praegu nii elukogemuselt kui spordis väga palju targem, suhtun minu ümber olevasse ja toimuvasse palju tolerantsemalt. 17 aastat tagasi olin ma väga enesekindel, see on muidugi samaks jäänud, ent muutunud on taktika, kuidas soovitut saavutada.
Ei, üldse mitte.
See on olnud tore. Nagu ütlesin, olen rohkem täiskasvanum, lugupidavam.
Mõnikord tunnen küll. Kuid nüüdses eas peabki mõtlema rohkem peaga ja leidma võimalused olla senini kasulik, efektiivne.
Eks see sõltub olukorrast, mis meeskonnas sa mängid, ootustest sinu suhtes. Mina küll ei prooviks 40-aastasena korvpalli mängida (naerab – toim).
Muidugi olin palju parem, sest olin noorem ja jõulisem (naerab – toim). Kuid tean ka, et mu roll meeskonnas muutus aasta aastalt.
Ei panen pealt seepärast, et see on vaid kaks punkti. Mul pole vaja enam nii palju pealt suruda. Kui olin noorem, oli erilisel moel pealt panna midagi olulist, kuid nüüd on tähtis korvi visata. Ei ma ei pane pealt seepärast, et on oht vigastada saada, kuigi see võimalus on alati olemas, vaid kaks punkti on lihtsalt kaks punkti.
Kolmesed on need, mille kallal teen tööd. See on mänguosa, mida püüan parandada.
Muidugi on. Kui vastane ei austa mind korvi all, siis viskan eemalt. Kui olen palliga eemal vaba, on parem peale visata kui palli hoida ja tunda end ebakindlalt.
Jälgin, kuid ma ei tee seda ühe konkreetse meeskonna fännina. Mulle meeldib Boston, meeldib Utah Jazz. Tartu meeskonnal on nendega ühisjooni ja ses mõttes, et neil on samamoodi igale kohale hea mees, kuid alles leiavad oma mängu.
Austan kõike, mis ta on aastate jooksul korda saatnud. Ta on minuga sarnaselt vanem, ta on sarnases arenevas meeskonnas ja on põnev näha, kuidas tema hakkama saab.
Mäletan teda. Ta tuli hooaja keskel ja lahkus hooaja lõpul. Arvan, et tema leping lihtsalt lõppes.
Ei usu, et ta enam mängib. Minu teada on ta NBAs või kuskil treener. Jah, olen temaga netis suhelnud, kuid me pole lähestikku suhelnud, tean vaid, et tal läheb hästi.
Jah, ma olen kindel, et erinevatel korvpallipallidel on vahe.
Tema on nii hea käega, et temale ehk tõesti pole vahet (naerab – toim). Kuid minusugusel, kel tuleb palju palli käsitseda, siis näiteks Spaldingu pall püsib paremini käes, Nike pallil on palju disainielemente ja see oli seepärast käes libedam ning seega raskem käsitleda. Moltoni pallid olid justkui plastikust (muigab mõrult – toim) ja need olid pea täiesti käsitlematud.
Mitte eriti. Võib-olla üksikutest sõnadest, kui seda tehtaks inglise keeles. Kuid peamiselt on fännide kaasaelamist kasu selles mõttes, et see annab meile pisut rohkem jõudu juurde. Peamiselt kuulen vaid müra, ega pööra sõnumile tähelepanu.
Väga rahul. Olen alati öelnud, et Rockis kasvavad fännid ja meeskond koos ja nad pole nii ära hellitatud nagu näiteks Žalgirises või Joventutis. Arvan ka, et Rocki sisekliima on Rockis parem kui Žalgirises, siin on mehed teineteisega lähedasemad. Žalgirises oli igal mehel oma elu, tuldi trenniks ja jõusaaliks kokku ja siis läksid kõik oma elu juurde tagasi. Kindlasti on Rocki puhul palju tegemist sellegagi, et mehed on ühes koos üles kasvanud.
Poisid üritavad mulle küll kaardimänge õpetada, kuid mul pole eriti kannatust. Mulle ei meeldi kaotada, samas ei jagu õppimiseks kannatust (naerab – toim). Võitjad on tavaliselt Sten-Timmu Sokk ja Janar. Nad ütlevad ka, et Gert petab, kuid tema vastu pole ma mängida proovinud (naerab – toim).
On. Ütleme nii, et mul on keegi, kes on mu elus väga tähtsal kohal. Ta on ühendriikides.
Ei olegi seda. Jay Z oli pikalt. Olen ausalt öeldes praegu räppmuusikas pisut pettunud. See pole enam see. Kui mina üles kasvasin, oli see rohkem ühiskonna hääl. Nüüd on asi rahas, staatuses, sellel on vastupidine mõju.
Ei. Olen küll arvutiinimene, kuid ma ju tunnen ennast. Ma ei näe vajadust ennast kuskilt üle vaadata. See pole minu jaoks kuigi oluline.
Ühest küljest on see motiveeriv, teisest küljest jälle vastupidi. Nagu ütlesin, kui näen, milleks olin füüsiliselt suuteline ja nüüd seda sama asja teha ei saa, siis see on natuke pettumus.
Barack Obamat.
Peapael hoiab higi silmavalgumise eest. Käepaelad aga ei meeldi mulle, need pole minu jaoks mugavad.
Ei tea Kalevist kedagi ega oska kellegi kohta midagi öelda
Mhmh.