Eilsel Tour de France’i mäeetapil 25. koha saanud ja kokkuvõttes 16. kohale kerkinud Rein Taaramäe (Cofidis) tegi rattaprofid.ee blogis sündmustest kokkuvõtte.
Taaramäe: aidake mind veel oma pöialdega ja võtame selle valge särgi ära!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taaramäe kirjutab: «Algus oli rahulik, jooksikud said kiirelt putku. Esimene tõus roniti hea tempoga, kellelgi polnud päris lihtne, aga mitte ka päris raske. Tourmalet’ tõusul tõmbas Leopardi meeskond tempo üles ja punt lagunes.
Kiire laskumine viimase tõusu alla. Olenemata sellest, et kilevesti selga tõmbasin, oli sigakülm nagu ka eelneval laskumisel. Värisesin nii, et mõnda kohta tekkis isegi kramp. Näiteks David Moncoutiel vesti polnud ja ta kurtis hiljem kõhuvalu, mis oli ilmselt tingitud külmast tuulest.
Viimase tõusu all oli päris raske, aga sain hea rütmi. 4 km sildi juurde suutsin üsna kenasti ja turvaliselt ees püsida. Siis aga keegi kiirendas ja see lõi rütmi sassi. Imesin pundist umbes ühe minuti kaugusel, ei tahtnud maha jääda, kuna Arnold Jeannesson oli ohtlik mees valgele särgile. Siis lagunesin laiali. Jõudu polnud, kerisin kõigest jõust kõige kergema käiguga ja mehed, kes tagant tulid, panid minust 3-4 km/h kiiremini mööda. Ma isegi ei suutnud nendele sappa võtta, kuna polnud jõudu, et raskemat käiku panna. Umbes 800 m enne lõppu proovisin püsti sõita ja siis valdas mind tunne, et keegi hoiab sadulast kinni. Jalad olid vedelad kui makaronid!
Aga arvan, et ärme muretseme, kindlasti tulevad paremad päevad. Mu enda versioon on see, et jäin nälga või janusse (viimased 15 km juua polnud, aga seda maad läbisin 1 h). Kolmas põhjus võib olla see, et mulle ei sobi pikad ja rasked etapid. Õnneks on järgnevad mäepäevad lühemad, nii et kõik peaks minema nii nagu vaja. Muidugi makaronide asemel on vaja terasest jalgu.
Valge särk pole kadunud, kõik on veel reaalne. Jätkan kindlasti oma missiooni!
Tunne on üsna okei ja mitte väsinud. Arstki ütles, et hea, näiteks vererõhk on 11/7. Aidake mind veel oma pöialdega ja võtame selle valge särgi ära. Ja kui ei võtagi, siis teine on kah väga hea olla.
Üks eesmärk Touril on iga päev võimalikult vähe aega kokkuvõttes kaotada, et tulevikus sellises rütmis tuure läbida. Reedene etapp on veidi lühem, selle keskele jääb suur Aubisque’i mägi, mis on mul pealuu sees iga kurvi ja tõusunurgaga. 2008. aastal Paus elades sõitsin nädalas vähemalt kolm korda seda mäge.»