Eile Tour de France’i 14. etapil hinnatava 15. koha saanud Rein Taaramäe (Cofidis) tegi rattaprofid.ee blogis päevast kokkuvõtte.
Taaramäe: kui etapp on liiga raske ja pikk, kipun lõpus ära vajuma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taaramäe kirjutab: «Raskeim päev jälle kaelast ära saadud. 55 km ronimist kogu etapi vältel, lisaks kõik tõusud olid piisavalt järsud, 7-8 prossu keskmist.
Alguses läks üsna kiirelt päris suur hulk mehi pundist minema ja tempo lasti kiirelt alla. Samal ajal vahetasin tagajooksu, kuna kumm oli halvasti liimitud. Mingi muhk oli sees ja niiviisi polnud kumm ühtlane, laskuda oli ohtlik ja tõusul kulutab niiviisi rohkem energiat. Seega otsustasin kiiresti uue jooksu võtta.
Etapi alguses oli põhiabiline Samuel Dumoulin, kes teadis etappi väga hästi ja tänu temale hoidsin oma jõudu üsna targalt. Üldse olin pundi sees peidus rohkem, kuna mägesid oli palju ja midagi karta polnud. Ainult viimasel laskumisel enne Plateau de Beille’i tõusu olin ees, kuna tee oli kitsas ja halva kattega. Nagin ka Rabobanki ratturi Laurens ten Dami kukkumist, mis toimus kaks kohta minust eespool. Ei saa aru sellistest maokatest, mõned mehed sõidaksid nagu esimest korda rattaga. Üsna rahulik laskumine oli ega pidanud riske võtma ja siis äkki üks tüüp, kellel kogemusi oma 10 aastat, sõidab teelt välja. Ei mõista.
Tunne oli muidu okeika – alguses superhea ja mida lõpupoole, seda raskemaks läks. Minuga juhtub tihti, kui etapp on liiga raske ja pikk, kipun lõpus ära vajuma, kuid alguses on lihtsam kui paljudel kõvematel meestel. Leian, et minu mootor vajab veel aastakesi, et ökonoomsust omandada.
Viimase mäe kohta nii palju, et alguses nagu polnudki nii raske, aga umbes 2 km hiljem hakkas raske ja kannatasin nii kaua, kuni keegi atakkis. Siis ei hakanud proovimagi, vaid võtsin oma tempo. Umbes 10 km enne lõppu siis tuli tagant Kevin De Weert, kelle tagarattasse ma istusin ja sõitsime umb 3 km koos. Olin niiinii punases kogu selle aja, et üks hetk lihtsalt lasin jala sirgu, puhkasin üks 30 s-1 min ja võtsin oma rütmi.
Alguses 370-380 w ja mida lõpupoole läks, seda paremaks läks ja viimased 2 km lasin 400 w+. Võin öelda, et ei sõitnud palju aeglasemalt kui esimesed, näiteks De Weert pani 350-380 w enne, kui koos olime. Mulle ei sobi rütmimuutused. Pean hakkama tunnetama, et millal oma käik sisse panna ja nõnda võib-olla varem maha jääma. Aga samas sõidaksin mäe regulaarselt ja ehk 1 min-30 s kiiremini.
Mis puutub valgesse särki, siis see jookseb kogu aeg mu eest ära. Nagu ma kartsin, on üks peafavoriit sellele särgile columblane Rigoberto Uran ja kui ta sellise käiguga jätkab, on särk tema. Aga oleme Touril ja kõike võib juhtuda ning kui temposõidus vahe väga suur pole, siis näen võimalust.»