Päikesevarje keerutavad daamid ja binoklitega relvastatud nooblid härrasmehed – kas need filmides nähtud kaadrid koorekihi kunagisest meelisetendusest, traavivõistlustest, on minevikku jäänud? Või pööritatakse maailma hipodroomidel endiselt miljardeid kroone, uuris Tõnu Kees.
Kaks aastat tagasi traavikutsarite Euroopa meistrivõistlustelt pronksmedali võitnud Veiko Tamjärv hüppab pärast võidusõitu Tallinna hipodroomil kaarikult lirtsti otse porilompi. Selles lirtsatuses ja tallide ees laiuvas mudameres on sümboli maiku – 38-aastane raplamaalane tegi viimase etteaste kodumaal, nüüd pühib ta Eestimaa pori saabastelt ja kolib Soome.
Ühelt poolt kehutab Tamjärve elupaika vahetama soomlannast abikaasa. Teisalt pole ka midagi kaotada: võrreldes Eestiga on Soome hobuvõidusõitude Meka. «Eestis ma tuleviku osas midagi head ei näe,» tõdeb Tamjärv. «Võistlusi on vähe ja startijate rivi lühike. Kuni publikut ja totalisaatoril mängijaid pole, ei saagi asjad paraneda.»
Tamjärve viimast kodust etteastet jälgib hipodroomil sadakond pealtvaatajat. Valdavalt soomekeelne «härrasrahvas» mekib õlut ning teeb panuseid 50-kohalises restoranis. Enamasti vanemaealine venekeelne «pööbel» viskab hundijalavett tuulisel tribüünil.
Soomlastele pakub «hobuturism» lisaks odavale kesvamärjukesele hea võimaluse ego upitada – kõigest 200 euro eest saab siin ühele päeva viiest sõidust anda oma nime.
«Soomes ei võetaks nii väikese raha eest jutulegi,» tõdeb hipodroomi tegevjuht Vahur Nurm. «Meie saame sõidu 1000-kroonist auhinnafondi 3000 krooni võrra tõsta.»
Kas majanduskriisi kondine käsi? Traavispordiga seotute väitel on teisipäeval 85. sünnipäeva tähistav Tallinna hipodroom juba aastaid järjepanu allamäge veerenud. Mõne aja eest kärbiti sõitjate niigi kasinaid võidupreemiaid veelgi. Kuus on nüüd üks võistluspäev, kus esikoht tugevaimas grupis toob hobuse omanikule ja kutsarile kahasse sisse 5000 krooni. Ja teine võistluspäev, kus leppida tuleb vaid 500-kroonise preemiaga.
«No mis ma tulen siia 500 krooni eest lolli mängima,» kirub oma perekonnanime saladusse jätta soovinud Tiit, hipodroomil aastaid võidu kihutanud ja treenerina tegutsenud mees. «Selle raha eest saab hobusele võistlusrauad alla.»
Nii tema, Tamjärv kui ka mitmed teised Tallinnas võistlevad mehed on nime poolest profid. See tähendab, et võidusõit, hobuste treenimine ja kasvatamine peaks andma neile leiva. Tegelikult jääb võistlustel teenitu pelgalt kommirahaks.
«Et ära elada, peaks võistlema viis-kuus päeva nädalas ja tegema päevas neli-viis starti,» teab Raplamaa talus traavleid kasvatav Tamjärv. «Meie võistluste arvu ja preemiaraha juures võid oma hobused paberil ükskõik kuidas ritta panna, ots otsaga kokku ei tule.»
Sestap näebki Tamjärv edu võimalikku panti Soome minekus. Lahe taga korraldatakse iga päev eri linnades kaks võistlust. Laupäevastel üleriigilistel jõuproovidel on võidupreemia 3000 – 50 000 eurot. Rootsis on tase veel peajagu kõrgem ning auhinnaraha kopsakam.
Tõsi, lõviosa võidurahast läheb kõikjal maailmas hobuse omanikule, sõitjale ja treenerile jääb 15–16 protsenti summast. Paremad traavikutsarid elavad ometi nagu kuninga kassid. Nii on rootslasest äss Björn Goop võitnud tänavu auhinnaraha 35 miljonit Rootsi krooni ehk üle 54 miljoni Eesti krooni. Mullu kasvas preemiasumma aasta lõpuks 70 miljoni Eesti kroonini, millest ta endale sai vähemalt seitse miljonit.
Asjatundjate kinnitusel teenivad aga Goopi masti mehed tegelikult veelgi enam, ligi miljon krooni kuus. «Goop suudab võita ka siis, kui tal pole soosikhobune,» kiidab Nurm. «Vaatad teda ja ütled: ei ole võimalik!»
Miljonite teenimiseks teeb Goop aastas 2000–2300 starti. Ent tegelikult on temagi vaid väike mutrike hobuvõiduajamiste miljardeid kroone pööritavas äris. Nii näiteks toob hobukihlvedude korraldamine Rootsis sealsele juhtivale kihlveofirmale ATG aastas sisse ligi 156 miljardit krooni, see on kolmandik Rootsi hasartmänguturu kasumist. Hiigelsummad liiguvad ka paljudes teistes Euroopa riikides ning ookeani taga.
Tallinna hipodroomi pole eelöeldu taustal sünnis isegi vaeslapseks nimetada. Eelmisel laupäeval küündisid summad, mis totalisaatoril ennustanute vahel jagamisele läksid, mõnesaja kroonini. Rekordvõit on olnud 18 000 krooni.
Ent sealsamas psühhiaatriahaigla kõrval asuval hipodroomil saab ka tõsimeeli miljonimängus kaasa lüüa. Nimelt on Nurme juhitav AS Totalisaator liitunud rahvusvahelise ennustussüsteemiga V75, mis lubab panustada teiste riikide võiduajamistele.
«Inimene täidab siin pileti, ära arvata tuleb seitsme jooksu võitjad,» selgitab Nurm. «Eelmisel nädalal jõudis täistabamuseni 113 mängijat, igaüks neist teenis üle miljoni krooni.» Eestlasi värskete miljonäride seas polnud, küll on üks maarjamaalane sama suure summa võitnud varasemal ennustusel.
Tamjärv peabki hobuste võidukihutamisi millekski spordi ja hasartmängu vahepealseks. Pealtnäha on kõik lihtne: tarvitseb vaid tunda sõitjate ja traavlite võimeid. Ent tõmmakem paralleel kas või kergejõustikuga – kas Gerd Kanter suudab iga päev võita? «Traavel on nagu tippsportlane,» selgitab Tamjärv. «Ühele sobib võistlusel grupis siserajal sõitmine, teisele ainult liidrikoht. Lõppkokkuvõttes on aga iga päev erinev.»
Ometi on Nurme väitel maailmas üsna palju inimesi, kes üksnes traavikihlvedudest korralikult ära elavad. «Elukutseline ei panusta igasse jooksu, mängib kindla peale suurte summadega,» räägib Nurm.
Nurmel on lennukaid ideid, kuidas traaviennustus lotopunktide ja interneti toel ka Eestis õitsvale järjele upitada – et kolkaküla mees ei peaks totalisaatoril mängimiseks Tallinna sõitma. Praegu tuleb nappide koduste võistluste elushoidmiseks vajalik raha peamiselt sponsoritelt või panustelt Soome ja Rootsi võidusõitudele.
Kohaliku totalisaatori suurim käive ühele jooksule küündis kunagi 200 000 kroonini, nüüd on see parematel päevadel üle kümne korra väiksem. Käibest sõltuvad aga otseselt võidusõitude preemiasummad, nendest omakorda hobuseomanike huvi traavlid starti tuua.
Mujal maailmas võib miljonite teenimiseks piisatagi sellest, et oled hea hobuse omanik. Ühe miljoni krooni taskusse pistmiseks ei pea traavel Tamjärve sõnul kuuluma isegi absoluutsesse tippu, ka Soome keskmine suudab selle summa peremehele nelja-viie aastaga kokku ajada.
Enamasti müüakse kobedamad Eestis sündinud traavlid välismaale, mitmed neist on endale sealsetel hipodroomidel nime teinud ja ligi 1,5-miljoni kroonise hinnaga edasi müüdud. Paljud Maarjamaalt pärit hobused võistlevad Rootsis, kaks paremat on auhinnarahana teeninud ligi viis miljonit krooni.
Kõige tõsisemalt tegeleb Eestis traavlite kasvatamisega rootslasest ärimees Mats Gabrielsson, kes ühtlasi on üks Tallinna hipodroomi omanikke. Kreenholmi suurosaniku hobusekasvanduses Jõgevamaal sünnib aastas 40–50 varssa, need kantakse kohe Rootsi registrisse.
Kuid lõppkokkuvõttes on selge: maailma traavisporti ei too miljardeid kroone soe lõunatuul. Kui võidupreemiad maha arvata, maksavad Rootsi hobuseomanikud aastas võidusõitudele peale ligi 4,5 miljardit Eesti krooni – nii suured on kulud traavlite kasvatamisele, treenimisele, toitmisele jne.
Totalisaatoril mängija peab arvestama, et näiteks Euroopa suurima auhinnafondiga õnnemängus V75 jagatakse võitudeks 63 protsenti panustatud rahast. Ehk teisisõnu – hetkel, mil libistad kümnekroonise kassaluugist sisse, napsab totalisaator sealt 3,7 krooni endale.
Ning lõpuks sõitjate taskusse pudenevad miljonid... Nurm ei söanda küll ennustada, kas Tamjärv suudab Soomes läbi murda. Tagasihoidlikuks jääb ka Tamjärv ise. «Kui õnnestub saada kas või keskmised hobused, on asi lihtsam,» tõdeb ta. «Aga ma ei või vekslit välja käia, et olen varsti Soome esinumber.»