Täna Tour of Utah’t alustav jalgrattur Rene Mandri kirjutab rattaprofid.ee blogis, et seni on USAs treenides kõik hästi läinud, ent tõi välja ka seiga, kui sai kohalikult vanaproualt sõimata.
Mandri sai USAs treenides vanaproualt sõimata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Trennid on meid siin enamasti viinud kõrgemale kui 2000 m, sest Salt Lake City asub ise juba üle 1200 m kõrgusel. Tõusude lõppudes on tunda küll, kuidas hõre õhk hingamise raskeks teeb. Ka temperatuurid on hetkel tapvad, päeval alla 35 kraadi pole veel olnud. Tee ääres on ka alati inimesi, kes mööduvaid rattureid ergutavad ameerikaliku laheda aktsiendiga. Samuti on enamuse teede ääres autojuhtidele pandud suured liiklusmärgid, et jaga teed ratturiga,» kirjutab Mandri. «Muidugi on meile paar korda ka keskmist näppu näidatud ja üks vanaproua karjus läbi autoakna meile: «Millega te tegelete, väikesed kakad.» Viisakas ropendamine :) Probleemiks oli vist, et ta ei mahtunud meist kolmerealisel ühesuunalisel teel oma suure masinaga mööda.»
«Tour of Utah saab igaljuhul raske olema, sest päris siledat pole palju, kõige raskem saab kindlasti olema viimane etapp, kui ronime mitu korda 2600 m peale.
Elu on siin lahe, kõik on ülevõimendatud – autod, tänavad, kohvitopsi suurus, naiste vöö ümbermõõt :) jne.
Suhtumine on siinsetel muidugi lahe, avatud ja tahavad ka kohe rääkida. Passikontrollis New Yorgis uuris mustanahaline, et mis mees olen selline. Saades teada, et olen profirattur, siis uuris kohe, kas Tour de Francel ka sõitnud olen. Eitava vastuse peale leidis mees muidugi, et ma pole siis ju mingi proff, vaid nagu poolproff. No igaljuhul pidin selle väitega nõustuma ja olingi riiki sisenenud.»