Vanade, kulda ja karda toonud heidete ja tänavu kaugele kandunud kettakaarte uurimiseks kulus esmaspäeva õhtul kuus tundi. Kanteri edu heaks töötas terve tema tiim. Alguses arutas ta olukorda treener Vesteinn Hafsteinssoniga, seejärel liitus oma nõuannetega massöörist abimees Indrek Tustit.
«Eelvõistluseks tehtud plaan ei töötanud, panime pead kokku ja püüdsime midagi muud välja mõtelda. Meil polnud palju kaotada, pidin riskima ja heitetehnikat muutma,» rääkis Kanter. «Mul polnud mõtet vanaviisi jätkata – see olnuks variant, et kas kuld või mitte midagi. Pidasin paremaks püüda käeulatuses olnud medalit. Praegu võin küll kindlat öelda, et see hõbe on mul võidetud!»
Uskus medalivõimalusse
Pärast eelvõistlust vaagis üheksandat tulemust näidanud Kanter lõppvõistluse-eelset olukorda kaine pilguga. Ta meenutas, et ühel medalitahtjal, leedulasel Virgiljus Aleknal, pole viimastel aastatel Aasias toimunud jõuproovid õnnestunud. Sakslane Robert Harting ja poolakas Piotr Malachowski näisid tugevana, teised polnud aga nii ohtlikud – seega oli tema jaoks reaalselt saadaval pronks.
«Ma ei kahelnud oma medalivõimaluses, eelvõistluses tegi enamik mehi kaks või kolm heidet ja näitasid oma taseme ära,» rääkis Kanter. «Samas teadsin, et kui vähegi pihta saan, suudan heita vähemalt 66.50, heal juhul isegi meeter rohkem.»
Kuid sellise heiteni jõudmiseks pidi Kanter tegema oma heitetehnikas väikese muudatuse. Sportlase sõnul oligi kogu küsimus vaid ajastamisega seotud pisidetailis ja ringis liikumises. Nagu eilne võistlus näitas, hammustati lahti just tähtsaim valupunkt.
«Pikad arutelud ei mõjunud kurnavalt ega tekitanud emotsionaalsust, pigem oli see töö,» rääkis Kanter ja rõhutas juba mitmendat korda, et kaotada polnud tal midagi, senine hooaeg oli möödunud väga keeruliselt ja ilmselt ootasid kõik temalt 63–64-meetrist heidet. «Hooaja senine kulg ja eelvõistlus tegid muret.»
Noore mehena tegi Kanter alati võistluspäeva hommikul lühikese treeningu. Vanuse lisandudes oli ta sellest loobunud, ent Daegus jõuti koos treeneriga seisukohale: teisipäeva hommikul tuleb minna harjutusstaadionile ketast heitma. Ta tegi kümme heidet ja need aitasid tehnikat kohendada. «Ma ei tea, kaugele hommikul heitsin, ilmselt kuhugi 65 meetri kanti,» sõnas Kanter.
Eile õhtupoolikul Daegu staadionil tundis 32-aastane vägilane end aga juba nagu kala vees. Hommikune meeletu kuumus oli taandunud, tribüünid rahvast täis ja tingimused mõnusad. Kanterit ei heidutanud seegi, et esimene katse jäi kesiseks, 62.79ga polnud võimalik suuri kõrgusi püüda.
Hafsteinsson oli võistluse eel öelnud, et juba avakatsel tuleb heita vähemalt 65.50, vastasel korral on raske võistluse käigus juurde panna.
Õnneks polnud kõigi Kanteri suurvõitude arhitektil seekord õigus. Olümpiavõitja ja tiitlivõistlustelt viis medalit võitnud mees näitas hoopis aastatega kogunenud vaimujõudu ja hingelist tugevust.
Võitja sai selgeks juba avakatsel. Tiitlikaitsja Harting heitis 68.49 ja nokauteeris sellega kõik vastased. Näiteks Malachowski ei toibunudki ja jäi lõpuks üheksandaks. Kanteri jaoks tõusis päevakorda hõbemedali võitmine ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.
Meeter võis varu jääda
Teisel katsel oli kõik nagu vanadel headel aegadel – ketas lendas, lendas, lendas ning maandus 66 meetri ja 95 sentimeetri kaugusel. Kanter võis endasse kogunenud emotsioonid välja lasta.
Ka kaks järgmist heidet olid hõbedaväärilised, nii nagu kullamees Harting oleks võitnud oma paremuselt kolme esimese tulemusega. «Võimalik, et meeter jäi mul täna veel varu, kuid Hartingile polnud minust täna vastast,» tõdes Kanter.
Auga oli ta ära teeninud selle, et peatreener Aivo Normak ulatas talle Eesti rahvuslipu ning ta sai koos Hartingi ja Iraanile ajaloo esimese MM-medali toonud Ehsan Hadadiga auringil triumfeerida. Siis veel oli, kelle ees uhkeldada, pool tunnikest hiljem toimunud autasustamistseremoonia ajaks oli staadion juba publikust tühjaks voolanud.
Kanteri kaks viimast hooaega on möödunud üle kivide ja kändude. Mullu suvel jäi ta Barcelona EMil medalita, probleemid jätkusid ka tänavu. Kuid kuidas on võimalik, et üle kümne aasta kettaheitega tegelnud mees ei suuda ühel hetkel enam tehniliselt nii puhtalt heita?
Kanter seletas seda aastatega kaasnevate muutustega. «Pärast Pekingi olümpiat oleme tegelenud pidevate otsingutega,» meenutas ta.
«2009. aasta alguses olin superseisus, ent keerasime vindi üle. Kui aga asjad ei õnnestu, hakkad paratamatult mõtlema, et kas olen juba tipptasemel heitmiseks liiga vana. Siis aga mõtlen Alekna peale, kes tegi selles vanuses mehetegusid.»
Arutluse käigus jõudis Kanter veel ühe tõdemuseni – olles olümpiavõitja ja maailmameister, polnud temas vahepeal endist võidunälga.
«Kui oled pikka aega näljane ja saad lõpuks maitsvast praest kõhu täis, siis kohe uut praadi ju ei soovi,» nentis ta. «Usun, et vahepealsed rasked aastad on mind uuesti tõsiselt motiveerinud.»
