Rein Taaramäe (Cofidis) tegi eile õhtul rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte Vuelta 11. etapist.
Taaramäe: lõpetasin sõidu põhimõtteliselt meelemärkuseta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taaramäe avaldas, et haigestus angiini ning seetõttu oli eilne tema elu raskeim päev ratta seljas.
«Eilne (teisipäevane – toim) puhkepäev tundus minevat kenasti, tundsin enamus osa päevast end väga hästi ja täielikult taastununa, mõtlesin juba järgnevatele etappidele, et kus ja mida võiks proovida...» kirjutas Taaramäe. «Õhtupoole aga tundsin, et keha temperatuur on langenud, hakkas külm ja sain aru, et miski on valesti. Mõni aeg hiljem kui keha temperatuuri sai mõõdetud, kohkusin veidi ära – 39 - arst pani diagnoosiks angiini, sest juba oma neli päeva oli kurk rögane olnud ja punaseid täppe täis... Ega ma väga ei muretsenud, mõtlesin, noh mis seal ikka. (Sain antibiooktikume).»
«Kolmapäeva hommikul oli tunne täitsa hea, jäin ise ka optimistiks ja mõtlesin, et küll kõik kenasti läheb,» jätkas Taaramäe.
«Umbes tund enne starti aga tõusis taas palavik, 38.5... Läksin siiski starti, alguses sai korra esimesel tõusul koos nelja kaaslasega mõneks ajaks pundist plehkugi pandud ja vaatasin, et enesetundel pole vigagi, aga sellest pingutusest ma enam ära ei taastunudki. Kõik järgnevad tõusud jäin esimesena üksi maha ja sain laskumistel järgi. Jube olukord, jalas jõudu polnud, selg valutas, pea käis ringi, käed valutasid ja ka üks põlv loobus ära...
Kartsin oma tervise pärast ja rääkisin spordidirektoriga, et ma ei soovi nii jätkata, aga rattaspordis on killerite mentaliteet ning vastus oli, et kannata ära, õhtul hotellis paneme uue päeva paika. Okei, mis seal ikka, hambad ristis...
Võib öelda, et kõik lätlased polegi sead :) Tänu Saramotinsile ma lõpuni jõudsin, jäin üksi 35 km enne lõppu maha, Sara ootas mind ja aitas 20 km (lükkas, vedas, tõmbas, jootis jne). Ilma temata poleks ma sprinterite grupetot ilmselt kätte saanudki.
Terve etapp oli minu jaoks suur ületus, pole elu sees nii palju kannatanud... Vahetevahel heitsin tõusul pilgu srmile. Kui heas konditsioonis jõuan isegi 450 w sõita, siis täna oli 250 w täisgaas. Õudne päev, lõpetasin sõidu põhimõtteliselt meelemärkuseta. Alles 30 min hiljem sain aru, et Moncoutie oli võitnud.
Palju õnne talle, kuid täna õnnitleti mind isegi rohkem...
Ei tea, mida arst nüüd räägib, enda pärast hirm nahas, millegi totraga ei tahaks hakkama saada.»