Taaramäe:rattasport ongi valus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Taaramäe.
Rein Taaramäe. Foto: SCANPIX

Jalgrattur Rein Taaramäe (Cofidis) tegi rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte Hispaania velotuuri eile sõidetud 12. etapist.

Päev varem palaviku ja külmetushaigusega võidelnud ning peaaegu meelemärkuseta finišijoone ületanud Taaramäe kirjutab: «Täna oli õnneks siledam päev ja tänu sellele möödus see lihtsamalt. See aga ei tähenda, et ma ratta seljas end nagu kala vees tundsin.

Esimene võidusõidutund oli täitsa okei – jõudsin possa pealgi sõita ja alguses, kui hoog suur oli, polnud ka probleemi. Esimese tunni lõpupoole, kui sõitsime esimest pikemat tõusu, siis sain aru, et jalgade asemel on kargud – tuimad puutükid, milles jõud puudub. Tõusu lõpus jäin esimesena ja üksi vahega maha, laskumisel sain aga järgi.

Järgmine tõusuke oli järsem, seal jäi veel David Lopez Movistarist maha, kes on tegelikult hea mägedes ja võitis möödunud aastal siin etapigi. Lopez ütles, et ka tema olevat haige olnud. Laskumisel saime jälle koos järgi, edasine oli lihtsam, kuna maa oli üsna tasane ja suurt tööd ei pidanud tegema. Pundi taga tuules olles oli hoog iseenesest üleval.

Lõpus oli trassil väga palju lühikesi tõuse, kus polnud lihtne ja ühel neist 13 km enne lõppu jäin lõpuks maha. Aga tempo oli ka samas nii kõva, et umb 200 m hiljem jäi veel 30 meest maha ja sain heas pundis veel lõpuni haljaavatada.

Enamuse ajast sõitsin tuulevestiga, mille luku sulgesin enamasti vaid laskumistel, et mitte lasta tuulel higist keha rünnata. Enne starti bussis higistasin omajagu ja ilmselt ka öösel, seega jõin umbes poolteist tundi enne starti 2,5 liitrit vett ja spordijooki.

Tervise üle täna kurta ei saa, kutu olin vaid seepärast, et pole taastunud sellest paugust ja jalad on tühjad – tunne on, nagu lihased oleksid pedaale surudes kaks korda väiksemad. Palavikku polnud enam ei eile õhtul ega ka täna hommikul, kurk polnud enam punane ega valus. Väike köha veel kummitab, sõidu ajal oli ka hea olla välja arvatud see, et jalas jõudu polnud.

Hommikune pulss oli tõusnud 70 peale ja eile õhtul oli 80. Enne jamasid oli 45 ja 50. Eelmine kord, kui pulss kõrge oli, siis olid ju kõhujamad ja läks taastumiseks 3-4 päeva. Arvan, et homme juba lihtsam, aga tulemuse peale vast veel sõita ei saa... Võib-olla alles pärast puhkepäeva on midagi oodata, aga puhkepäev on veel kauge teema... Arvan, et homne etapp on minu seisukohta võttes võtmeetapp, et kas jõuan Madridi või ei. Elame-näeme.

No stress, fännid! Rattasport ongi valus.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles