Jalgrattur Rein Taaramäe tegi rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte Hispaania velotuuri 13. etapist.
Vuelta mägedekuningas tõmbab jalga Eesti lipuvärvides püksid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taaramäe kirjutab: «Hommikul ärgates oli tuju hea ja tervis korras, lisaks kaalule astudes olin 1kg kergem. Ütlen seda, sest Vueltat alustasin 68,5 kg ja kui kõhuprobleem oli, võtsin automaatselt kaheks päevaks kaalust juurde ja pärast sellest välja tulles viskasin kilosid kohe maha.
Sama oli ka nüüd. Päev, mil kõige hullem oli, olin lausa 71,5 kg, eile 70 kg veel ja täna hommikul 69 kg. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et organism langetab mul kaalu ainult heas hoos olles. Kui olen väsinud, võtan peaagu alati 1-2 kg juurde. Ei tea, miks see nii on, aga väike mõttetera kõigile.
Hommikune pulss oli 20 lööki madalam ja normis nagu tavaliselt 50 lööki. Sain enesekindlust juurde ja olin kindel, et täna tuleb parem päev. Kurk korras, palavikku pole juba teist päeva, ainult lihas tundub veel pooleldi tühi olevat, tõelist powermani jõudu jagub vaid esimeseks tunniks ja pärast seda on jalad tühjad. Eks lihase taastumiseks lähebki kauem aega, esimesel 30km saingi korduvalt teistele haiget teha ja ise mitu korda erinevate jõukudega mägedes minema. Lõpuks olin õnnelik, et eest ei saanud, sest terveks etapiks poleks pauku olnud.
Eesmärk oli istuda kuni sajanda kildani pundis ja pärast 20 km laskumist jalg sirgu lasta ja kergelt lõpuni veereda. Olingi pundis üles välja ära, ronisime väga pikki tõuse, kogu aeg oli raske, aga mitte organismil vaid jalgadel, kuna lihastest puudub piisav jõud. Silmanurgast nägin, et mehed, kes pole läbi elanud seda, mida mina, olid kah kangis.
Lõpuks oli meid mäe lõpuks järel napid 20 meest, päris viimasel 500 m ronimisel isegi 15. Tõusul olid väga rasked kohad, kus eelnevalt oli siledam osa ja siis läks järsuks, esimesed 200m järsku osa sõidetakse alati kiiremini, aga kuna jõudu jääb vajaka, siis see osa oli mulle raskem. Aga kui oli kaua aega järsk, siis jalga kerides polnud asi nii kriitiline, hing paelaga kaelas polnud.
Tõusu üles jõudes atakkisime laskumist, mis oli kohutav! Umbes 90 km/h, kurviline, väga halb tee - nagu kruusatee - käed lõid lausa tuld välja lenksust kinni hoides. Lõua tõmbamine pole kindlasti lihtsam, pärast laskumist tundsin, et esijooks on alla andnud, st raputas nii kõvasti, et pidurduskohast oli karbon deformeerunud ja pidurdades oli tunda kaht sirgjoonelist lõhet.
Ka Nico Sijmensil juhtus sama teema, muidugi paanitsema ma ei hakanud ja siukse väikse asja pärast jooksu ei vahetanud. Alla jõudes algas uus tõus, aga kuna tundsin, et jalad tühjad ja väiksed krampide eelnähudki hakkasid, siis lasin koheselt jala sirgu. Mõnda aega sõitsin siis kergelt üksi, kuni lõpuks umbes 20 meest järgi tulid. Tegime rahulikult kõik üksmeelselt tööd kuni lõpuni.
Tänase päeva kohta võin öelda, et ilmselt jõuan Madridi, kui mingit õnnetust ei juhtu ja kogemuste põhjal võin öelda, et tuleb veel power ka tagasi. Ja kui see tagasi on, siis olen kindlasti võimeline võitma. Muidugi võimalusi minule pole jäänud enam palju, aga siiski piisavalt. Aga mul pole peal ka mingit survet, põhieesmärk teami poolt on seatud tulevikku silmas pidades lõpetamine ja selle arvelt progressimine... Ise aga ihkan väga midagi auväärsemat, aga säilitan kainet meelt.
Veel rääkides pulssidest, siis organism oli käsipiduri maha lasknud. Eile ja üleeile oli max pulss 145 lööki (täiega pannes), täna vägagi kõrge, arvestades, et sõit on kestnud juba 2 nädalat – 170 lööki. Tean, et ülekoormust polegi seepärast minu puhul karta, kuna minu mootor pidurdab end ise, kui mingi lühis on.
Homme teen kindlasti veel grupeto-päeva ja ei hakka proovimagi, las lihased tõmbavad endasse energiat ja powerit juurde ja ülehomme oleks täitsa hea päev proovimiseks.
Veel tahaks öelda, et Tanel on väga asjalik. Täna, kui meid 20 kanti üleval järel oli, istus ta kenasti seal pundis.
David Moncoutie sai ka mägedekuninga särgi, mis on kindlasti suureks boonuseks... Muideks, David on homme pooleldi Eesti mees. Ta sõidab Eesti meistri värvides pükstega, kuna need lähevad väga hästi kokku mäesärgiga, mis on valge ja siniste täppidega. Nii et saate veel ühele meie omale pöialt hoida.»