Eesti võrkpallikoondislased Jaanus Nõmmsalu ja Sten Esna panid tänavu kevadel kirja mõtted, mis tekkisid meie edukaima pallimänguala hetkeseisu vaagides ja tulevikku vaadates. Kirjast noppis olulisima Andres Kalvik.
Võrkpallikoondislaste pöördumine: Eesti treenerid vajavad koolitust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutelust võtsid lisaks rahvusmeeskonna valitud mängijatele osa peatreener Avo Keel, rannavõrkpallur Rivo Vesik ja professor Ülo Vooglaid. Alaliitu saadetud kirja on arutatud juhatuses ning kirjutis on toonud treenerite seltskonnas kaasa erinevaid reaktsioone.
Initsiatiivgrupi eesmärk on sõnastada probleemid, leida kitsaskohtade põhjused ja võimalikud lahendusteed, luua mudeleid nii treeningu- kui võistlusperioodi optimeerimiseks, genereerida uusi ideid. Arutelu käigus on välja toodud mured, mis vajaksid alaliidu huvi, osalust ja abi.
Peamiste probleemidena tõusis esile treenerite kompetentsus, haritus, analüüsivõime, kogemuste üldistamine, treenerite ja mängijate koostöö, vastastikune tunnustamine, suhted teiste klubidega jm.
Treeneri täienduskoolitus ja eneseharimine on olnud eelkõige iga treeneri enda huvi ja vaba tahe.
Praegu koolitavad meie treenereid ja noortejuhendajaid inimesed, kelle oskused ja võrkpallialased teadmised vajaks täiendamist ja ehk ka spetsialiseerumist. Koolitajate seltskond kipub end aastast aastasse kordama. Aga aeg läheb edasi ja koos sellega ka võrkpall. Koolitajad ja treenerid peaks ideaalis suuremat tähelepanu pöörama täiendusõppele ja olema avatud uuele. Osa koolitajaist on unustanud ennast koolitada!
Koolitajatega suheldes on kõrvu jäänud, et koolitustel käimine pole väga populaarne, levinud on suhtumine, et «mulle ei suuda Eestis keegi midagi õpetada» ehk «mina olen juba küllalt tark». Sellise arusaamise juures ei saagi me enesetäiendamise kvaliteedist rääkida. Rahuldutakse sellega, mis hetkel toimub.
Viimaste aastate head tulemused Euroopas Eesti koondise ja Tallinna Selveri klubi esituses annavad võimaluse tunda ehk rahulolu ja rõõmu. Kui kõrvale jätta need kaks meeskonda, siis ülejäänute osas on seis leebelt öeldes kehv.
Loomulikult saame rääkida rahast, et seda on vähe ja et võistkonna saatmine Euroopasse on kulukas. Ausalt öeldes jääb asi ikkagi mängijate taseme taha. Ei taheta osaleda teistes karikasarjades peale oma koduse Balti liiga, kuna mängutase pole vastav.
Julgeme väita, et iga võistkond on oma treeneri nägu. Täiustades treenerite väljaõpet, silmaringi, analüüsivõimet, treeningute ülesehitust, suhtumist mängijatesse jms, kasvab treenerite kogemus, tahtmine ajaga kaasas käia ja läbimõeldud otsuste hulk. Treenerite taseme tõustes arenevad mängijad ja tõuseb võrkpalliliiga tase, rahvuskoondistel on suurem valik, kasvab ala populaarsus, täituvad saalid, tekib uusi toetajaid jne.
Selleks et Eesti treenerite silmaringi laiendada, teadmisi ja kogemusi suurendada, tuleks leida võimalused juhendajaid efektiivsemalt koolitada. Enesetäiendamisest huvitatud treeneritele oleks kasulik (kohustuslik) luua võimalus osaleda Euroopa tippklubide treeninguprotsessis.
Eesti tugevamad mängijad on viimase viie aasta jooksul mänginud tugevates Euroopa liigades ja loonud häid sidemeid välisklubide ja treeneritega. Kas me neid võimalusi tegelikult kasutame, sõltub peamiselt tahtmisest.
Usume, et igal treeneril on võimalus leida nädal enda harimiseks ja täiendamiseks
Euroopa tipptasemel. Näiteks kokkuleppel Oliver Venno klubi juhtkonna ja treeneritega võiks viibida nädala klubi juures, kus oleks võimalik jälgida treeneri tööd, treeningute ülesehitust, mängijate vaimset ja füüsilist ettevalmistust, klubilist tegevust jne.
Või kutsuda tippklubi treeneri meie treenerikoolitustele. Kasutamata on vanemate mängijate teadmised ja silmaringi laiendavad kogemused. Seda enam, et need on kättesaadavad kõigile ega maksa midagi.
Tähelepanu vajaks pallitreeningu ülesehitus ja läbiviimine, jõutreeningu osakaal, mängueelne ja -järgne analüüs, mängu juhtimine ja treeneri käitumine, mängijatega suhtlemine, mängijate motiveerimine ning mängijate enesekindluse tõstmine.
Saame aru, et kõik see nõuab lisaraha. Koostöös alaliiduga tuleks taotleda raha erinevatest fondidest. Eesti võrkpall on jõudnud kvalitatiivselt uue arengufaasi lävele, ent edasise edu peamiseks tõkkeks on enesega sageli põhjendamatult rahulolevad treenerid.
Kõne all ei ole pelgalt Eesti meistriliigas osalevad meeskonnad ja naiskonnad, probleemi juured on ka võrkpalli algõpetuses.
Sisuliselt oleks vaja läbi vaadata treenerite ettevalmistamise kehtivad programmid ja praktika ülikoolides ning kavandada kaasaegsemaks kogu täiendusõppe süsteem.
Koolitused ja komandeeringud, millest eespool kirjutasime, ei aita luua küllaldast eeldust treenerite taseme tõusuks, ent aitaks surnud punktist üle saada ning paneks aluse uuele mõtlemisviisile, Eesti võrkpalli tõusuks maailmatasemele.
Need on vaid mõned mõtted, mille kaudu soovime arutleda, mis aitaks kaasa arengueelduste loomisele. Me ei taha kedagi solvata ega kellegi suunas näpuga näidata. Soovime vaid, et meie ühine lemmikala, millega iga päev kokku puutume, edeneks ja tugevneks.