Veemotosõitja Sten Kalder oli viisteist, kui tippis neti kodulehele: «Eesmärgid – klassi OSY-400 MM-tiitel, step-by-step jõuda klassini F1.» Esimese eesmärgi ta tänavu üheksateistkümnesena saavutas.
Sten Kalder – Eesti noormees, kes unistab F1st
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisest eesmärgist rääkides vangutab ta aga pead: «Olen nüüd realistlikum, aga las plaan olla seal! Lapsepõlveunistusena.»
Tundub ehk veider, et noor valitseja ei usu reaalset võimalust päristippu tõusta. Paljudel aladel maailmameistri seisus ju ülimat tähendabki, aga veemotos jääb OSY-400 kuld laest tõesti kaugele.
Vormel-1 klassi paadid kihutavad lainetel ja nende kohal kuni 250 km/h, Kalderi sõidukist üle 110 välja ei pigista.
Töö ei lähe tühja
«Et vormel-1 minna, on raha vaja. Põrgulikult palju raha,» ütleb Kalder. Kogenud treener Üllar Põvvat sügab kukalt. Loomulikult on õpilasel õigus, aga… «Oleks ma Steni-vanune ja OSY-400 kui hüppelauaklassi maailmameister, jätaksin unistuse eesmärgiks! Mingi võimalus ometi peab olema!» usub ta.
«Raha, jah, meie väikesel maal piisavalt pole, aga kui õnnestub oma võimekust õigel ajal ja õiges kohas rahatuusadele tõestada… Tasub proovida, ja usuta ei saa! Tühja ei lähe usk ja töö niikuinii, sest tõsine veemotoga tegelemine tähendab väärikat elustiili, mille Kalderite pere on tegelikult juba valinud.»
2004. aastal, kui Sten Kalderi isa Madis, endine mootorrattur, tähistas 35. sünnipäeva, tuli pidulauas veemoto jutuks. Üht külalist, Erik Tohvrit kutsub Sten nüüd oma «veemoto ristiisaks». Nimelt teatas too, et Kalevi klubi ootab uusi noori trenni.
Kaheteistkümnene klutt käis talvel isaga baasi vaatamas ja kui Emajõgi jääst vabanes, tuli treeningule. Tulevane kodukonkurent, aasta noorem Rasmus Haugasmägi oli varem platsis.
«Nagu Rasmus, nii sain minagi algul vana paadi, millega oli keeruline toime tulla,» meenutab Kalder. «Küllap oli kehvemal paadil alustamine hea, sest kui maailmaklassiga paadid saime, oskasime neid juba kõrgelt hinnata!»
Klassis JT-250 tuli Kalder 2006 Eesti noortemeistriks, juunioride EMilt teenis ta 2007 hõbeda ja 2008 pronksi ning juunioride MMilt 2008 kulla. EMil 2008 edestasid Kalderit klubikaaslased Haugasmägi ja Carl Pihor. Seega lahkusid Põvvati poisid juunioriklassist kõikelubavalt.
Kalderi treener Üllar Põvvat väidab esiti, et ei mõista, miks ajakirjandus tema alast vähe välja teeb, aga tegelikult mõistab suurepäraselt.
Veemoto võistlusklasside ja nende tähiste virvarr ei lase tavajälgijal aimata, mis millest tähtsam on. T-d, O-d, R-id, E-d, S-id, P-d, A-d, F-d ja nõnda edasi. Lihtsam on öelda, et aastas kroonitakse 70–80 maailmameistrit, ja loomulikult on supp lahja.
Maailma tippudega võrdsed
«Rahvusvaheline alaliit pole suutnud klasside hulka piirata ja veemoto atraktiivsust ära kasutada,» kirub Põvvat. «Võimalikud sponsorid ei saa aru, miks peaks panustama alasse, mis teleekraanilt ei paista. Me ei suuda end müüa!»
Kalder ja tema treeningupartner Haugasmägi on tõusnud tasemele, kust tuleks jätkata O-125-l või isegi O-250-l. Need on praegusest OSY-400 klassi paatidest tunduvalt kallimad ja kiiremad. Põvvat usub aga, et poisid saaksid sealgi hästi hakkama.
«Igatahes on nad väga lubavad sõitjad,» kiiidab treener tippu rühkivaid hoolealuseid. «Kui anda neile ja O-klasside kaheksakordsele maailmameistrile Giuseppe Rossile võrdsed paadid, oleks itaallasel vaid kogemuste eelis.»
Mees, kes muudab maailma
Sten Kalder lõpetas maailmameistriks tuleku eel Tartu kunstigümnaasiumi majandusklassi. Hinded jäid koolipoisi omadeks, küll läks ta kooli ajalukku õpilasesinduse presidendina, sest algatas ja viis läbi esinduse ruumide leidmise ja renoveerimise ning sai selleks kultuurkapitalilt tuge. «Olen sotsiaalselt aktiivne, tahan maailma muuta,» iseloomustab Kalder end.
Õpilasleiutajate 2010. aasta riiklikul konkursil astus Sten Kalder üles tööga «Aknapadi» ja sai auhindu. «See on padi, mille saab bussis, lennukis või rongis nappadega akna külge kinnitada ja end mõnusalt magama sättida,» selgitab leiutaja.
Treener Üllar Põvvat muigab: «Kõik tänu spordile! Klubisse tulles oli ta veel paras kraakleja!»
Suvel sooritas Kalder edukalt kõrgkoolieksamid ning võis valida kolme õppeasutuse vahel – sõelale jäid Tallinna Tehnikaülikool ja avalik haldus. «Loomulikult ei saa enam iga päev lõunast hilisõhtuni motoklubis askeldada, kuid käin igal nädalavahetusel paati testimas ja põhiosa hooajast langeb ju koolivaheajale,» sõnab ta.