Eesti juhendajate hull tempo – üks treening lõppeb, teine algab

Põlva Serviti peatreener Kalmer Musting. Foto: Toomas Huik

«Füüsiliselt pole see nii koormav, kuid kõige suurem kannataja on oma elu ja perekond, need langevad üha rohkem tagaplaanile ja kipuvad ära kaduma,» tõdeb käsipallitreener Kalmer Musting, rääkides treenerite kohati hullumeelsest töökoormusest.

Põlvas käsipallivankrit vedav Musting juhendab päevas keskmiselt nelja või viit treeningut – lisaks praegu Eesti meistriks olevale esindusmeeskonnale jagab ta õpetussõnu ka väikelinna tulevastele kangelastele. Paraku ei piirdu ta ainult sellega, vaid istub ka Eesti koondise peatreeneri toolil.

Mustingu ametivend, Rap­las korvpallitreenerina töötav Indrek Ruut on samuti rakkes hommikust õhtuni. Eriti hulluks nimetab ta möödunud hooaega, kui oli meistriliigas mängiva Piimameister Otto õhtuseks treeninguks nii väsinud, et juhendas mehi toolil istudes – päev otsa lastega rassimine oli röövinud kogu energiavaru. «See oli tegelikult paras jama ja lõpuks oli mul juhe täiesti koos,» vaatab ta toonasele perioodile tagasi. «Üheski korvpalliriigis poleks selline asi mõeldav.»

Paraku pole Eestis Musting ja Ruut erandid, vaid kuuluvad siinsete pallimängu meistriliigade treenerite enamikku. Paljud ei piirdu täiskasvanutega, vaid juhendavad ka noortevõistkondi.

Eestis valitseva spordisüsteemi juures polekski justkui teisiti võimalik. Täiskohaga peatreenerit saavad endale lubada vaid meie mõistes suured klubid, nagu korvpalli Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool ning võrkpalli Selver. Kuid nendegi meeskondade abitreenerid on seotud laste treenimisega.

Mustingu sõnul on pidev lastega tegelemine sundkäik. «Olen juba mitu aastat mõtelnud, et kusagilt tuleb midagi vähemaks võtta või ära jätta, kuid seni pole see õnnestunud,» tõdeb ta. «Olen oma klubi noortele mängijatele pakkunud, et võtku endale vedada mõni noorte vanuseklassi meeskond, kuid keegi ei soovi. Palk, mis selle eest makstakse, pole nende jaoks motiveeriv. Kuni aga uusi treenereid juurde ei tule, polegi muud valikut kui järjekordse grupiga ise pihta hakata, me ei saa ju mõnda aastakäiku lihtsalt vahele jätta.»

Servitis Mustingut abistav Rein Suvi on veel kõigele lisaks rakkes ka kooliõpetajana. Musting ise loobus sellest tööst juba neli aastat tagasi, jätkates koolis vaid käsipalliklassi poiste hommikusi treeninguid.
Noori peletab treeneritööst eemale nigel palk. Mustingu sõnul ei saa öelda, et treeneriametist elatudes kahmaks ta endale tööd suure raha teenimise eesmärgil, kuid samas tunnistas, et ainult meistriliiga meeskonnaga tegeledes või vaid noortele pühendudes jääks sissetulek kesiseks. «Normaalseks eluks sellest ei piisa,» sõnab ta.

Kuid isegi kõige osavama klapitamise korral jääb kõigi jaoks aega väheks – eriti veel siis, kui põhimeeskond mängib peale Eesti meistriliiga ka Balti liigas ja eurosarjas. «Mõistagi jääb võistlussõitude tõttu mõni laste trenn ära,» nendib Musting, lisades, et kui seda juhtub harva, pole probleem väga suur. «Tegelikult on töö selline korraldus võimalik ainult seepärast, et meie esindusmeeskond on poolprofessionaalne. Hommikuti harjutavad vaid mõned mängijad ja nemadki teevad seda peamiselt füsioterapeudi juhendamisel.»

Ruut tunnistab, et võimaluse korral ihkaks ta juhendada professionaalset ja kõrgete sihtidega meeskonda ning sellisel juhul ei peaks ta enam lastega tegelemist õigeks. Seni aga leiab ta pooleldi asjaarmastajate tasemel korvpalluritega tegemise kõrvalt väikeste poistele korvpallitarkuste õpetamisest head emotsiooni.

«Lastega töötades on emotsioonid suuremad, meestega käib rohkem selline nikerdamine, lisaks aitab see mõtteid põhitegevuse juurest eemale saada,» arutleb Ruut. «Noortetreenerile on aga meestega töötamine kasulik, nii näeb kõige paremini, milliste oskustega mängijaid on vaja kasvatada.»

Tartu esindusmeeskonna abitreenerina töötav ja samas ka 13-aastaseid poisse utsitav Toomas Kandimaa juhib tähelepanu samale asjale. «Kui poisid peaksid jõudma meie esindusmeeskonda või siirduma kuhugi mujale, on neil esitatavatest nõudmistest selge pilt olemas,» selgitab ta ja lisab, et on väikelinnas töötavate kolleegidega võrreldes teistsuguses seisus. «Jätsin endale lastegrupi, kuna nendega tegelemine pakub rahuldust. Meeskonna juures töötamine pole aga probleem, vajadusel viib laste treeningu läbi abitreener.»

Ruudu hinnangul ongi selline tööskeem võimalik vaid juhul, kui klubis on ka abitreenerid, muidu kipub liiga palju harjutuskordi ära jääma ja üldjuhul oleksid kannatajaks just noored. Nii töötabki ta lisaks meistriliiga meeskonnale ka B-klassi noorte ja päris pisikeste poistega. Peale selle abistab ta Raplasse tööle tulnud Toomas Annukit esiliiga ja A-klassi meeskonna juures.

Meistriliiga tase peaks aga eeldama, et treeneril on aega harjutuskordi planeerida, taktikalisi plaane teha ja vastastega tutvuda. Ruut leiab selleks tavaliselt aega keset päeva, kui meeskonna hommikune treening on lõppenud ja laste omad pole veel alanud. «See on aeg, millal saan mõlgutada omi mõtteid,» on Ruut leidnud esmapilgul puhkepausiks mõeldud ajale töise sisu.     

Mitmel rindel rabavaid treenereid leidub ohtralt ka Eesti võrkpallis, neist legendaarne on Rakveres mitu põlvkonda üles kasvatanud Mati Merirand. Eesti jalgpallis on aga ainus seesugune näide Tartu Tammeka vastne peatreener Kristjan Tiirik. Flora juhendajal Martin Reimil on küll omanimeline jalgpallikool, kuid Eesti ühe esindusklubi kõrvalt ta seal lapsi ei juhenda.