/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Kas kujutaksite ette, et kettaheitja jõuaks maailmameistrivõistlusele ilma kettaheitetreenerita või laskesuusatajad olümpiale ilma laskeharjutusteta? Ei kujuta. Eesti jalgpalliväravavahid on aga oma ala tippu jõudnud puuduliku treeninguga. Kuidas nii?
19-aastane Marko Meerits osteti tänavu Hollandi kõrgliiga klubisse Arnheimi Vitesse, kus ta hooaja alguses olude sunnil esiväravavahiks tõusis ja paistis silma hiilgavate tõrjetega. Praegu küll vigastust raviv Mihkel Aksalu kuulub Inglismaa ühe vanema klubi, Sheffieldi Unitedi rivistusse.
Sergei Lepmets tõrjub lööke Rumeenia mulluses hõbedameeskonnas FC Politehnica Timişoaras. Väikse jalgpalliriigi kohta väga muljetavaldav kolmik, mis tundub seda uskumatum, et ükski nimetatuist rahvuskoondisesse ei kuulu.
Põhjus ei peitu erimeelsustes treeneritega või meeste enda soovimatuses koondisesse kuuluda, vaid pelgalt selles, et seni on usaldatud samuti välisklubides mängivaid kogenumaid mehi.
Ei ole põhjust, miks peaks sinisärklaste peatreener Tarmo Rüütli kohalt kangutama pea alati kindlalt tegutseva Krakowi Wisla mehe Sergei Pareiko, teise-kolmanda numbri kohad täidavad kogenud Artur Kotenko (Ravan Bakuu, Aserbaidžaan) ja Pavel Londak (Bodö Glimt, Norra).
Kui nimekirja lisada veel Soome klubis FF Jaros mängiv Vitali Teleš, teenib piiri taga leiba lausa seitse väravavahti. Rohkem kui ründajaid või rohkem kui poolkaitsjaid. Ja ometi tuleb Eestis tikutulega otsida väravavahtide treenereid, kes väravavahte õigesti koolitada oskaks.
Õpetada tuleb õigesti
Eesti läbi aegade parim jalgpallur, aastaid Inglismaa tippklubide väravat kaitsnud ja Londoni Arsenali juures väravavahtide treeneri abina töötanud Mart Poom on praegu ainuke, kel on selles vallas UEFA B-kategooria litsents, mille ta omandas Inglismaal. Alles sel aastal viidi Eestis läbi esimene kõige madalama taseme treenerikoolitus, kus Tallinnas pani end kirja 12, Lõuna-Eestis aga ainult kolm huvilist.
Eestis püüavad mitmed praegused ja endised kohalikud tipud noori aidata, kuid heast tahtest üksi ei piisa. Noortegruppidega tegeleb erinevalt arenenud Euroopa riikidest vaid üks, põhiliselt väljakumängijaid juhendav treener, kuna klubidel pole üldjuhul võimalusi palgata kaht juhendajat.
«Müts maha nende treenerite ees, kes leiavad aega ja viitsivad eraldi väravavahtidega tegeleda. Sa võid kas või Youtube’ist vaadata sadu harjutusi, kuid tähtis on, et arendad ja õpetad noort õigesti,» märkis Poom.
Kuigi Poomi sõnul on Eesti Jalgpalli Liidul pikas perspektiivis plaanis ise koolitusi pakkuma hakata, ei saa praegusest nutusest seisust mööda vaadata: oma ala spetsialiste napib.
Teine probleem on see, et jalgpallitrenni tulevaid poisiklutte huvitab kahe posti vahel seismisest rohkem nendesamade postide vahele palli löömine. FC Flora spordidirektori ametikoha kõrvalt Mart Poomi jalgpallikooli / FC Nõmme Unitedit juhtiv Poom tõi näite, et Unitedi poiste vanemas rühmas põhiväravavaht loobus ja asemele polegi kedagi panna.
«Kõik ei taha suure hurraaga väravavahiks saada. Enamik tahab platsil joosta ja väravaid lüüa. Harva on gruppides kaks väravavahti ja kui põhimees näiteks vigastada saab, polegi kellegagi asendada,» nentis Poom.
Päris lasteaia- ja algkoolilastega pole probleemi, kuna Poomi sõnul ongi just kasulik, kui varases nooruses teiste poistega väljakul müttad, kuna tänapäeva jalgpallis on jalamängu osakaal muutunud väga tähtsaks ning see aitab õppida ka mängu lugema ehk ründajate ja kaitsjate käitumist analüüsima. Küll aga peaks umbes kümneaastaselt vaikselt hakkama tegema erialaseid harjutusi.
«Siis peaks vähemalt korra nädalas harjutama põhitõdesid, näiteks lähteasendit ja erinevaid püüdmistehnikaid. Väravavahi treenimisel on palju kordusi, edeneda tuleb samm-sammult. Ei saa kümneaastaselt hirmsaid robinsonaade nõuda, kui ta ei oska õigesti maandudagi,» märkis Poom, kes tunneb kogenud silmaga potentsiaalse puuriluku ära.
«Kui laps ei karda palli, on julge, sihvakas, kiire ning hea reaktsiooni ja koordinatsiooniga, on temas ainest. Kõige olulisem on aga tahtmine.»
Eeltoodut arvesse võttes on seda imekspandavam, et piiri taga pallib koguni seitse Eesti puurilukku. Kuidas nii? Kas tegemist on multitalentidega või on eestimaalane lihtsalt väravavahiks loodud?
Kes küündib Poomi tasemele?
«Meile omane suur kasv, võib-olla ka rahulik iseloom ja keskendumisvõime võivad kaasa aidata küll,» arutles Poom, kes tõi peamise põhjusena välja väravavahi kandva rolli väikeriigi koondistes. «Eesti koondiste ja klubide puhul rünnatakse paratamatult sinu väravat rohkem ja tuleb vaid ise mees olla, head tööd teha ja ongi ideaalne võimalus silma paista.»
Millal ja kes võiks aga küündida sama kõrgele kui tippajal üheks Inglismaa kõrgliiga hinnatumaks väravavahiks peetud Poom ise?
«Raske öelda, Pareiko ju oli päris lähedal, kui käis Wolverhamptoni juures testimas. Vaatamata vanusele (34 aastat) võib ta endiselt kõrgemalt jõuda, kuna saab pidevalt kõrgel tasemel mänge ja tal on olnud õnnelik pikkade vigastuspausideta karjäär. Väravavahtide puhul hinnatakse kogemust väga kõrgelt. Ka ise läksin ju Arsenali alles 33-aastaselt,» märkis Poom.
Suured ootused on ka Meeritsa peal. «Meeritsa pääses varakult Hollandi kõrgliigasse, kus ta on edukalt mänginud ja kus ta saab väga head erialast treeningut (klubi abitreener on endine Ajaxi väravavaht Stanley Menzo, väravavahtide juhendajana töötab karjääri jooksul Manchester Unitedi särki kandnud Ramond van der Gouw – toim). See on hea pinnas kõrgemale tõusmiseks. Kas ta on kasvu poolest sobivaim tüüp just Inglismaale…, aga miks mitte Itaaliasse või Hispaaniasse?» hindas Poom.
Poom: varem olid väravavahid julgemad
2009. aasta suvel karjääri lõpetanud Eesti läbi aegade parim jalgpallur ja praegu koondise väravavahtide treener Mart Poom oli üle kümne aasta jalgpalli sünnimaal Inglismaal erinevate klubide väravavaht. Ta tunnistab, et endise ameti olemus on aastatega muutunud.
«Varem julgeti palli rohkem püüda, nüüd mõni mees kohati isegi ei mõtle püüdmisele, vaid tõrjub automaatselt,» nurises Poom. «Mulle meeldib, kui väravavahi esimene soov on palli püüda ja kui on targem tõrjuda, otsustab seda löögi ajal. Samamoodi on tsenderdustega – väravavahid ei julge enam nii palju välja tulla, liiga tihti jäädakse oma joonele.»
Poomi arvates mängib selles suurt rolli tehnoloogia areng, mis on pallid muutnud kergemaks, kiiremaks ja ettearvamatuks. Samas on kõik see väravavahtide teatud omaduste tugevnemist soodustanud.
«Nüüd peavad väravavahid olema veel kiiremad, veel plahvatuslikumad,» märkis Poom. «Tänu tagasisöödu reeglile (oma mängija söötu ei tohi kätte võta – toim) on ka jalamäng paremaks muutunud, mis võib osutuda tugevaks relvaks kiirrünnakute algatamisel.» (PM)