/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Eesti jalgpallikoondise reedest Euroopa meistrivõistluste valikmängu võõrsil Põhja-Iirimaaga peeti ajaloo tähtsaimaks. Kuid olulisim olnuks (oligi) ta vaid juhul, kui Eesti võitnuks (võitiski) ja Serbia ei saanuks (ei saanudki) kodus enamat viigist neljakordse maailmameistri Itaalia vastu.
Nüüd aga seisab eest uus, järjekordne Eesti jalgpalliajaloo tähtsaim kohtumine. Nii kummaline kui se ka pole, toimub see Eesti osaluseta.
11. oktoober kohtuvad sinisärklased Lilleküla staadionil sõprusmängus Ukrainaga. Kuigi ukrainlased on atraktiivsed vastased ja neid koduväljakul näha on tõeline maiuspala, ei huvita see vastasseis sellele oktoobrikuisel teisipäeva õhtul suurt kedagi, kuna praktiliselt kohe pärast lõpuvilet pannakse pall mängu Ljubljanas, kus lähevad vastamisi Sloveenia ja Serbia. Meile etniliselt nii võõrad rahvad otsustavad, kas Eesti koondis teeb imet või mitte.
Nimelt peavad eestlaste EMi play-off'i pääsemiseks sloveenid serblasi hoidma vähemalt viigi peal. Ei maksa kahelda, et mõni paksema rahakotiga Eesti fänn sõidab kohtumist koha peale vaatama ja karjub «Slovenija, Slovenija» häälepaelte purunemiseni ja ei maksa kahelda, et internetiavarused saavad sel õhtul olema täis eestlasi, kes pingsalt SLoveenia-Serbia otseülekannet noolivad.
Ühe väikerahva unistus on teisipäeval teise väikerahva kätes.