Kui tavapäraselt oleks 2006. aasta jalgpalli MMil veerandfinaali jõudnud Ukraina külaskäik Tallinna suursündmus, siis eile jäi see ühe teise matši varju.
Pohlak: meie meestele ei saa midagi ette heita
12. oktoober 2011, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmisel suvel EM-finaalturniiri võõrustav Ukraina saavutas Tallinnas 2:0 võidu, kuid suurem huvi valitses eile kindlasti Serbia ja Sloveenia kohtumise vastu.
EM-valiksarjas võimsa lõpuspurdi teinud ja järjest kolm kohtumist võitnud Eesti võttis ka eilset mängu tõsiselt ning peatreener Tarmo Rüütli saatis väljakule parima rivistuse, mis tema käsutuses oli.
Võrreldes reedel Belfastis peetud võidukohtumisega oli sel korral Hollandisse koduklubisse tagasi sõitnud Raio Piiroja asemel algkoosseisus Alo Bärengrub ja Dmitri Kruglovi asendas Taijo Teniste.
«Oli kõva mäng ja pidevalt käis pingeline heitlus. Matšiks valmistusime nagu tavaliselt. Järgmise kohtumise peale me ei mõelnud,» võttis Teniste lühidalt mängu kokku.
«Häälestamises asi ei olnud. Pigem oli asi meeste füüsilises valmisolekus, seda särtsu ja sära ei olnud. Seda viimast meil täna enam sees ei olnud. Olid lihtsalt nii palju paremad,» lisas Rüütli.
Ukrainlased olid ohtlikud ka oma legendaarseima ja resultatiivseima ründaja Andrei Ševtšenkota. Esimese poolaja lisaminutitel lasidki eestlased vastased küllaltki lihtsalt keskelt läbi ning Oleg Gussev viis külalised 1:0 juhtima.
Eesti esimese poolaja rünnakud olid küllaltki hambutud ning tõsiselt Aleksandr Rõbka valvatavat väravat ei ohustatudki. Kohati kombineeriti küll korralikult, kuid otsustavatel hetkedel tulid siiski eksimused sisse.
Teise poolaja alguses vahetas Rüütli korraga väljakule Konstantin Vassiljevi, Kruglovi, Kaimar Saagi ja Tihhon Šišovi, et mängule uut hoogu anda ja mängupilt paraneski.
68. minutil harutasid ukrainlased Eesti kaitse korralikult lahti ning Aleksandr Alijev sai karistusalast palli kindlalt saata Sergei Pareiko asemel vahetusest väljakule tulnud Artur Kotenko selja taha.
Eesti jõudis teisel poolajal samuti mitmel korral küllaltki ohtliku olukorrani, parim võimalus tekkis eestlastel kohtumise lõpus, kui 82. minutil teenis Alo Bärengrub Eesti kasuks penalti.
EM-valiktsüklis kahel korral võõral väljakul rohkem kui 12 000 pealtvaataja silme all palli kindlalt väravasse saatnud Vassiljev 4501 inimese silme all Lilleküla staadionil seda siiski ei suutnud. Eesti koondise viimase aja resultatiivseima mängija soorituse takistamiseks pidi Rõbka tegema ka küllaltki korraliku tõrje.
«Meie meestele ei saa midagi ette heita. Ei saa öelda, et mehed ei oleks võidelnud. Ukraina tegi väga korraliku matši. Neil on olnud raskusi oma mängu leidmisega, kuid siin tegid nad korraliku partii ja olid ka ise sellega rahul,» sõnas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.
Kui eestlaste mõtted võisidki mujal olla, siis ukrainlaste jaoks oli kohtumine kindlasti tähtis. Järgmisel suvel koos Poolaga EM-finaalturniiri korraldav Ukraina teatavasti valikturniiril osalema ei pea ning seetõttu ongi nende pärusmaaks vaid sõpruskohtumised. Pealegi on koondis kodumaal ka paraja surve all, kuna Euroopa meistrivõistluste lähenedes pole suudetud leida oma mänguvormi ja selle eest on saadud ka palju kriitikat.
Enne mängu Tallinnas alistati küll 3:0 Bulgaaria, kuid sellele oli eelnenud neli kaotust – 1:4 jäädi alla Prantsusmaale, 0:1 Rootsile, 2:3 Uruguayle ning 0:4 Tšehhile.
Eesti viimase aja hea hoo tõestuseks oleme teatavasti tõusnud FIFA edetabelis 58. kohale ning Ukraina on samal ajal langenud 60. positsioonile.
Varemalt olid Eesti ja Ukraina kohtunud kahel korral ning vastamisi oldi 1996. aasta EM-valiksarjas, kui ukrainlased võitsid koduväljakul 3:0 ja Tallinnas 1:0. Seega on eestlastel väravaarve Ukraina vastu endiselt avamata.
Nii kui Lilleküla staadionil oli kõlanud Eesti ja Ukraina vahelise kohtumise lõpuvile, pandi staadioni suurel ekraanil mängima Sloveenia ja Serbia ülioluline EM-valikmäng.
Kohe hakkasid tribüünidel kaikuma ka hüüded «Sloveenia, suru Serbia vastu muru!» ning «Me usume, me usume, me usume Sloveeniasse!». Samamoodi kaikusid Eesti fännide hüüded ka pressiruumi, kus peatreenerid mängu järel aru andsid.