Spordisõprade seas on levinud arvamus, et jalgpallis ja tennises on maailma absoluutsesse tippu jõudmine mitu korda keerulisem, kui näiteks eestlastele edu toonud suusatamises või kettaheites. Peep Pahv vaatles erinevaid spordialasid ja leidis, et võidusoosikuid on kõikjale võrdselt vähe ja sinna seltskonda jõudmiseks tuleb igal alal teha võrdselt ränka tööd.
Tennisistid peavad üüratut maailma edetabelit, kuhu mahub üle tuhande mehe ja teist samapalju naisi. Tabelis on kõik need, kes teeninud reitinguarvestusse minevalt turniirilt vähemalt ühe punkti – naistel tuleb selleks saada 10 000-dollarilise auhinnafondiga turniiril kolmel korral vähemalt üks võit. Üle maailma toimub aga igal nädalal kaks-kolm sellist jõuproovi.
Tänu suurele tabelile ongi tekkinud müüt, et tennises on konkurents meeletu ja kõige teravamasse tippu jõudmine ülikeeruline. Tõsi, noorelt mängijalt nõuab selle kadalipu läbimine tõsist katsumust, kuid juba eliiti – maailma kümne parema hulka – jõudes pole sellel massil enam mingit tähtsust, sest ässade omavahelisse arveteklaarimisse nad ei sekku.
Selle ilmekaks näiteks on viimaste aastate meeste suure slämmi turniiride tulemused, kus võidu eest heitleb ikka seesama väike seltskond. Järelikult tuleb suurturniiri võitmiseks olla parem just Roger Federeist, Rafael Nadalist või Novak Djokovicist.
Mõistagi ei tähenda see kõik, et tennises oleks tippu jõudmine lihtne – kaugel sellest. Suurturniiride võitjaks kerkimiseks tuleb treeningutega alustada juba väga noorelt ning aastaid päevast päeva kolm-neli tundi usinasti harjutada. Rasked treeningud jätkuvad ka täiskasvanuna, lisaks tuleb hooaja jooksu pidada 70–80 mängu.
Kuid kõik see ei tõsta tennist omakorda kõrgemale teistest aladest, sest sarnane seis valitseb peaaegu kõikjal. Klassikalisel spordialal maailma parimaks saamiseks pole tähtsust ala üldisel kandepinnal, vaid sellel, kas suudad alistada maailma ülejäänud tipud. Üldjuhul koosneb absoluutsete tippude seltskond viiest-kuuest sportlasest või meeskonnast.
Laiemat soosikuteringi pole naljalt võimalik leida üheltki spordialalt. Isegi maailma kultusalal jalgpallis on kõik maailmameistri tiitlid jagunenud vaid kaheksa riigi vahel. Tuhanded mängijad ja sajad koondised ei loe midagi, kui maailmameistri tiitlini jõuavad ikka ühed ja samad meeskonnad.
Jalgpallifännid ongi tihti rääkinud, et sellel alal on ülikeeruline kuhugi jõuda või midagi saavutada. Tõsi, maailma mõistes keskmike või isegi väga heade jalgpallurite ring on lai, kuid planeedi parimat mängijat ei valita sellest seltskonnast. Üldjuhul jõuavad parimate valimise viimasesse vooru ikkagi kindlad staarid.
Jalgpallureid on palju, ent kõigile neile jagub mängimiseks liigasid ja meeskondi. Tõelisi eliitklubisid on vähe, seda kinnitab ka viimasel kümnel aastal Meistrite liiga poolfinaali jõudnute nimekiri. Ilmselges ülekaalus on seal neli klubi: Manchester United, Barcelona, Milan ja Chelsea.
Sarnane seis on Euroopa korvpallis, kus Euroliigat on küll tore vaadata, kuid viimase kümnendi nelja tugevama finaalturniirile jõudnutest domineerivad kuus meeskonda. Nendesse pääsemine raske, kuid seejuures ei saa väita, et jalgpallurid ja korvpallurid peaksid marjamaale pääsemise nimel tegema rohkem tööd kui mõne teise ala tegijad.
Selleks et saada heaks pallimängijaks, tuleb lapsepõlves lisaks iga päev poolteist tundi kestvale treeningutele taguda hommikust õhtuni hoovivutti või elada pall käes korvpallisaalis.
Täismeheikka jõudes venivad kord päevas toimuvad jalgpallitrennid kolme ja poole tunnisteks, kahe harjutuskorra peale kokku on sarnane treeningumaht ka korvpalluritel.
Kuid samasugune treeningumaht on ka näiteks olümpiavõidu eest heitlevatel kettaheitjatel. Loomulikult on neil pallimängijatega võrreldes vähem jooksmist, kuid sellevõrra rohkem jõutreeningut.
Olümpiavõitja Gerd Kanteri näite põhjal võib öelda, et paljude arvates napi konkurentsiga kettaheites tuleb maailma parimaks saamiseks töötada erakordse pühendumusega, pooleterameestel pole medalitseremooniale asja. Pealegi ei pea viide napile konkurentsile paika – ka kettaheite soosikute ring koosneb viiest-kuuest mehest.
Erand pole ka ülimainekas 100 m jooks, kus reaalseid võidusoosikuid võib üles lugeda samuti ühe käe näppudel. Maailma edetabeli kümnendal mehel ju võiduvõimalusi pole, kuid siiski peetakse selle ala konkurentsi ülitihedaks.
Eestlased on oma kaasmaalastest tippudele nina peale visanud, et suurvõidud tulevad marginaalsetel aladel. Sõudmise tiitlivõistlustel pole tõesti sadu paate, kuid selle võistluse tasemele jõudmiseks ja seal finaali pääsemiseks tuleb ettevalmistusperioodil treenida nädalas üle 24 tunni. Tihti tähendab see sõudmist vihmas, tuules, külmas… Kõik see eeldab võimet karmiks enesepiitsutuseks. Neid, kes seda taluvad, on lihtsalt väga vähe.
Või võtame murdmaasuusatamise. Tahaks näha inimest, kes julgeks öelda, et Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu pole olümpiavõitude nimel pidanud tegema tavamõistuse jaoks arusaamatult hullumeelset trenni. Hooaja peale koguneb jooksu-, rollerisõidu- ja suusatamiskilomeetreid 10 000 kanti.
Kas see treening on kergem kui meie praegusel esiratturil Rein Taaramäel, kes pedaalib aastas umbkaudu 30 000 km? Need on koormuste poolest võrreldavad numbrid – ühtmoodi inimvõimete piire kompavad.
Üldlevinud on arvamus, et rattamaailmas on võiduvõimelisi mehi väga palju ja seepärast on seal edu saavutamine eriti keeruline. Kuid siingi tuleb teha vahet tugevate tavasõitjate ja mainekaid tuure võitvate meeste vahel. Aasta tähtsaima velotuuri Tour de France’i üldvõidu eest võitleb ju samuti maksimaalselt viis-kuus meest, kui mitte veel vähem.
Seega sõltub inimeste hinnang ühe või teise sportlase suurvõidule peamiselt emotsioonist ja fännide hulgast. Jalgpall, tennis ja jalgrattasõit on maailmas väga populaarsed ja harrastatavad spordialad, seepärast on tekkinud mulje, et neil aladel on võita keerulisem. Tegelikult on aga enamiku spordialade kõige teravamas tipus võrdselt vähe sportlasi ja võistkondi. Suurvõiduni jõudmisel tuleb aga eelkõige arvestada just nende alistamisega.