Vanemuise sümfooniaorkestris teist viiulit mängiv 29-aastane Marju Villak sai hakkama tükiga, mida seni pole teinud ükski eestlane. 20. oktoobril läbis ta Gröönimaal Polar-Circle’i maratoni.
Vanemuise viiuldaja jooksis Gröönimaal maratoni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui inimene juba sellisesse kohta maratonile läheb, võiks eeldada, et pikamaajooks on talle ammusest tuttav. Ent võta näpust, Villak on jooksnud enne Gröönimaad vaid neli maratoni Eestis.
«Kui ma jooksin eelmisel aastal Tallinnas esimese maratoni, läks kõik oodatust kuidagi paremini ja tundus, et ma võiksin ühendada mingi reisi ja maratoni,» rääkis Villak.
Ta leidis, et pole mõtet minna maratonile Berliini või Stockholmi, kohtadesse, kus ta on korduvalt käinud. Gröönimaa on olnud aga pikka aega Villaku unistus ja kui juhtumisi trehvas netis ette klassikaline Kangerlussuaqi 42,195 kilomeetri pikkune maraton, oli asi otsustatud.
Kopenhaageni lennujaamas kohtas Villak poolkogemata ka teist sama otsuse teinud eestlast Mart Maasikranda. Varem polnud Polar-Circle’i maratoni jooksnud ükski eestlane, tänavu trehvas koguni kaks.
Arktika-ekspeditsioon
Kui Villak maratonipaika kohale jõudis, valitses seal tavaline Eesti talv. Päike paistis, tuult polnud, külma oli 10 kraadi. «Seal on kõik hoopis teistmoodi kui Eestis, ainuke, mis on sama, on lumi,» kirjeldas Villak, «kliima on ekstreemselt kuiv.»
Maratoonareid manitseti, et kindlasti on vaja juua 2,5 liitrit vedelikku päevas, mitte ainult jooksu ajal, muidu tuleb peavalu ja väsimus. Päev enne jooksu näidati rada, kus hoolimata langevast tendentsist oli palju tõuse. «Tekkis tunne, et kas ma ikka jooksen maratoni plaanitud kuue tunniga ära,» meenutas Villak.
Õhtul tuli info, et maratonipäeval on külma kuni 20 kraadi. Oligi. Lisaks sadas öösel rajale värske lumi.
«Iseenesest miinus 20 kraadi jooksmist ei sega, kui on korralikud riided ja mask,» rääkis Villak, «aga juhtus see, et jäime vist arktilise tormi kätte, tuul oli kaunikesti tugev.» Tuulekülmaga koos oli maratoni esimesel seitsmel liustikulisel kilomeetril miinuseid ligi 40.
«Kohati oli tunne, et tuul puhub pikali,» ütles Villak. Esimesed seitse kilomeetrit polnud võimalik joosta, ent enda tuulest läbi surumisegagi kerkis pulss 178 peale. Ühes orus tundis ta ka hirmu, sest kaks meetrit vasakul haigutas kuristik ja tuul puhus paremalt. «Igaks juhuks surusin ennast võimalikult maadligi, läksin kükakil,» kirjeldas Villak.
Esimesi kilomeetreid võiski pidada pigem Arktika-ekspeditsiooniks, kus inimesed ennast tuulest läbi suruvad. Edasi läks lihtsamaks. Kui liustikult maha saadi, muutus ilm paremaks, tuul vähemaks. Ka lund, mida liustikul jätkus põlvini, oli hiljem vähem. Sai joosta.
Täispikale maratonile lasti 62 jooksjat, neist 14 naist. Teeninduspunktid (viiekilomeetriste vahedega) olid spartalikud. Üle ühe punkti anti kuuma jooki, vahel batoone. Oma joogivööst ei saanud midagi kätte – puhas jää.
«Lõpuks hakkas väsitama pudruks sõidetud lumi rajal, autod seal tavaliselt ei sõida, jooksjate ees sõitsid meie enda autod,» kirjeldas Villak. «Lõpupoole oli väga väsitav tõus – kaldenurk oli umbes nagu Vanemuise mäel, aga algas see 39. kilomeetril ja lõppes peale neljakümnendat. See oli jooksu raskeim lõik.»
Sellest hoolimata ei tekkinud Villakul mõtet katkestada. Kui juba kohale tuldud, tuleb lõpuni joosta. «Oli küll mõte, et ma ei jõua seitsmetunnise limiidi sisse, aga teadsin, et jooksen igal juhul lõpuni, kui ka ametlikku aega kirja ei saa.» Lõppajaks tuli 5.59.00.
Islandile ja põhjanabale
Ekstreemmaraton Gröönimaal ei jää Vanemuise viiuldajale viimaseks. Järgmine on juba «lihtsam»: Villak tahaks juulis joosta Islandil 55-kilomeetrist mägist Laugaveguri ultramaratoni. Suvi ei tähenda siinjuures midagi, Islandil olevat Villaku sõnul kogu aeg pluss-miinus 10 kraadi. Seega suhteliselt soe maa.
«Tahaks joosta põhjapoolusel,» käis Villak trumpässa välja. Jah, ka seal joostakse maratone. See nõuab juba natuke rohkem väljaminekuid kui 2000-eurone Gröönimaa maratonipakett.
Villaku sõnul on väärarvamus, et viiuldamine ja maratonijooks ei käi kuidagi kokku. «No ei ole viiuldajad selline õrnem rass, kes läheb katki, kui kaks kiiremat sammu teeb,» väitis ta, «oleme inimesed, nagu iga teine.»
Võrk- ja korvpall ning teised kehakontaktiga alad muidugi ei sobi. Jooks küll. «Muusika ja sport ei ole teineteist välistavad, ma ei ole meie orkestris ainuke, kes sporti teeb,» sõnas Villak.