Kuigi laupäeval peetakse Eesti jalgpalli meistriliiga viimane voor, toimuvad need viis mängu lihtsalt sellepärast, et nii on kalendris ette nähtud. Klubide lõppkohad on selged ja palli võib nüüd veeretada pelgalt lõbu pärast. FC Flora on võitnud klubi ajaloo üheksanda meistritiitli.
Kui hooaja keskel tundus, et ka mullu kuldse medalikomplekti näpanud Flora libiseb konkurentidel üsna kergelt eest, siis viimane kolmandik kujunes ülipõnevaks. Flora ja lõpuks hõbemedalitega leppima pidanud Nõmme Kalju järjestikku peetud kaks viimast omavahelist kohtumist viisid pinge haripunkti. Intriigi oli, põnevaid mänge samuti, kuid mis saab edasi?
Klubid, eelkõige tiitlikaitsja FC Flora, seisavad teelahkmel, kus tuleb valida kahe suuna vahel. Esimese puhul peaksid nad hoidma meeskonna tuumiku koos, hankima juurde veel mõne väärt täienduse ja püüdma lisaks koduse kulla kaitsmisele ka eurosarjades esimest korda midagi tõeliselt ilusat korda saata.
Flora verevahetus õnnestus
Teine tee, mida Flora tegelikult aastaid käinud, on talendid esimesel võimalusel välismaale saata, nagu tehti viimati näiteks Hollandi kõrgliiga klubi Arnheimi Vitessega lepingu sõlminud Marko Meeritsaga.
Nagu iga otsuse puhul, on alati neid, kes pole sellega rahul. Kui Flora talente kinni hoiab, kaotab sellest Eesti jalgpall tervikuna. Pragune meistriliiga tase paratamatult pärsib jalgpalluri arengut ja tasemetõusuks tuleb astuda järgmine samm, mis Eesti meisterklubi mängija puhul tähendab vaid välisliigat.
Kui klubi aga otsustab kõik säravamad talendid maha müüa, hakkavad esimesena nurisema oma klubi poolehoidjad. Kuigi siinne fännikultuur on habras, on Floral oma kindel toetajaskond, kes juhtivmängijate lahkudes just vaimustusega käsi ei plaksutaks, kuna ega konkurendidki maga.
Igipõline rivaal Levadia näitab ust kapriissetele vanameistritele ja viib ilmselt läbi verevahetuse. Tõenäoliselt uuel hooajal Levadia juhendajana jätkav Marko Kristal suutis end Tartu Tammeka aastatel tõestada, et suudab noort verd ohjata, mis peaks Levadia taas vägagi konkurentsivõimeliseks muutma.
Kas või 2009. sama teed läinud Flora ise ju tõestas 2010. aasta meistritiitliga, et edukas generatsioonide vahetus on võimalik. Unustada ei tasu ka Nõmme Kaljut, kes on näidanud, et suudab meeskonda edukalt komplekteerida, mistõttu võib neilt järgmisel hooajal veelgi paremaid tulemusi näha.
Teiseks oleks andekamate mängijate lahkumine liiga üldisele tasemele kõva hoop. Kesine pealtvaatajate arv on ammu leierdatud, kuid sellegipoolest alati aktuaalne teema ja parimatele head teed soovides oleks kindel, et peame järgmiselgi hooajal samal teemal negatiivses võtmes rääkima. Juba praegugi tundub, et rahvast meelitab pigem kõrvaline meelelahutus kui jalgpallurite tase.
Kalju pingutused
Näiteks 10. septembril Hiiul peetud mäng Kalju ja Flora vahel, mille järel esines eurolaulik Getter Jaani, tõi väljaku äärde 2730 silmapaari, neli päeva hiljem tiitliheitluses täpselt sama oluline Lillekülas peetud matš samade meeskondade vahel, kuid ilma Getter Jaanita, meelitas Eesti esindusstaadionile vaid 745 inimest.
Kalju püüdlus rahvast ka kõrvalise meelelahutusega ahvatleda on igal juhul kiiduväärne töö, kuid paraku tõestavad need arvud, et klubikultuur on õhuke ja igavesti ei suuda keegi vastutasu saamata turundusse panustada. Ja kui ka veel tasemel mängijad lahkuvad, siis jääbki olukord selliseks, et tribüünid täituvad ainult Getter Jaani, mitte jalgpalli pärast.
Siit dilemma: kas arendada ala üksikuid jalgpallureid või meistriliigat silmas pidades? Ka iga jalgpallifänn, keda kodune liiga muidu külmaks jätab, peab endalt küsima, kas mõni kohalikus mõistes suurnimi, näiteks legendaarne Andres Oper, ikka paneks ta igal nädalavahetusel staadionile tulema.
Kolm märksõna lõppenud hooajast
• Väravamasin Cekulajevs – Narva Transi tõmbas Aleksandrs Cekulajevsiga jackpot’i. Enne viimast vooru oli Cekulajevs löönud rekordit tähistavad 45 väravat, mis ületas kõik ootused. «Pean tänama kaaslasi, kes mulle häid sööte andsid,» kommenteeris ilmselt Eestist lahkuv lätlane.
• Pirtsakad vanameistrid – juba suvel levis jutt, et Levadias käärib ja venelastest vanameistrid ei suuda noorte ja eriti eestlastega ühist keeld leida ja et väljakul isegi ei söödeta omavahel. Kui jutud vastavad tõele, pole muud varianti kui pirtsutajatele ust näidata. Sisekliima on iga meeskonna alus.
• Totaalne läbikukkuja Ajax – kuulsa Hollandi vutihiiu Amsterdami Ajaxi nimekaimult Lasnamäe Ajaxilt ei oodatud imetegusid, kuid et nad nii halvasti esinevad, oli suur üllatus. Enne viimast vooru null võitu, neli viiki ja 31 kaotust väravatevahega 11:183 on pehmelt öeldes masendav statistika.
