Joel Lindpere juhtum: sport või eetika?

Eesti Jalgpalli Liidu reedene teade, et viimased kaks aastat koondist vältinud Joel Lindpere kutsuti rahvus­esinduse kogunemisele, on pannud kommentaariumid kihama. Kas alles EMi play-off’iks meeskonnaga liitumine on õige või mitte, arutleb Madis Kalvet.

Seisukohti Lindpere suhtes on seinast seina ja mingi tõetera on sees mõlema leeri väidetes. Vastased leiavad eelkõige, et play-off’i jõudmine on seni kõvasti vaeva näinud meestele preemia, mis peaks jääma just neile nautimiseks, mitte olema klubi koondisele eelistanud meeste enesenäitamise koht (selleks et kõik koos magustoitu maitsta, tuleb kõigepealt ka koos supp ära süüa).  

Eelkõige jääbki küsimus, kas kaks aastat endale mõelnud (Lindpere põhjendas koondisest eemale jäämist sellega, et vanust on juba piisavalt ja tuleb hakata ka endale mõtlema) poolkaitsja suudab nüüd ümber orienteeruda ja tähtsates koondisemängudes mõelda eelkõige meeskonnale, mitte endale.

Teadupärast on mehel New York Red Bullsiga leping läbi ning tulevaks hooajaks peab ta leidma uue tööandja. Siinkohal on koondise play-off’i kohtumised Lindpere jaoks hea võimalus ennast tervele Euroopale näidata, sest novembri esimeses pooles toimuvad matšid on just need mängud, mida jalgpallist vaimustuv Vana Maailm jälgib. Niisiis, kas poolkaitsja pakkus oma abi koondisele, et aidata ennast või abistada meeskonda?

Vajalik mängumees

Peale selle pole teada – ja kas me kunagi üldse saame teada –, millist mõju avaldas või avaldab Lindpere liitumine koondise senisele ühele suurimale trumbile, heale sisekliimale. Kui mõni mees on kahe viimase aasta jooksul andnud endast rahvus­esinduse eest kõik ja teinud seda vahest ka vigastusega riskides, siis selliselt mängijalt koha ära võtmine võib pallurite omavahelistele suhetele jälje jätta.

Asjale puhtsportlikult ja ratsionaalselt lähenedes on loomulikult Lindpere meeskonda võtmine ainuõige samm, kuna sellisel tasemel mängumehi teatavasti meil napib ja iga abikäsi ( või -jalg) on teretulnud.

Kui peaks juhtuma, et Eesti koondise aju ja mootor Konstantin Vassiljev saab esimeses mängus Iirimaaga vigastada, siis nüüdses mõnevõrra uudses seisus oleks meil pingilt (Lindpere võib olla küll hea mängija ja paljud sooviksid teda näha kindlasti ka algkoosseisus, kuid pole mõttekas lõhkuda seni edu toonud tuumikut ja Red Bullsi mängumees leiab ennast tõenäoliselt just vahetusmängijate pingilt) võtta korralikul tasemel poolkaitsja. Seejuures oleks tal Eesti koondise poolehoidjatele ka üht-teist tõestada.

Klubikaaslase eeskuju

Kui mõnede arvates poleks pidanud turniiri sellises staadiumis Lindperet enam meeskonda võtma, siis kokkuvõttes on tegemist siiski vaid peatreener Tarmo Rüütli otsusega. Praeguse valiksarja jooksul pole Rüütli igatahes andnud põhjust tema tehtud otsustes kahelda ja just tema geniaalsed vahetused on olnud üheks meie edu võtmeks.

Ent kui jätta  Lindpere personaalküsimus sinnapaika ja vaadata ka ette eelseisvatele kohtumistele Iirimaaga, siis huvitav oleks teada, millise soovituse andis või annaks eestlasele kaasa tema klubikaaslane Thierry Henry ja kas iirlased peaksid seetõttu mures olema. Teab ju see mees täpselt, kuidas iirlased auti lüüa.

Mäletatavasti aitas Henry poolt kaasmängijale käega antud sööt Prantsusmaal 2010. aasta MMi play-off’is purustada Iirimaa unistuse.

Sama stsenaarium eelseisvates kohtumistes (just Lindpere esituses) teeks temast uue Iirimaa vihatuima, kuid Eestis tõenäoliselt armastatuima mängumehe. Siiski on loodud ka soodne pinnas, et kui Lindpere esituses peaks sisse tulema mõni saatuslik apsakas, siis on meil patuoinas kohe varnast võtta.