Eesti peamine eesmärk – hoida kodus värav puhas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti jalgpallikoondise eilsel treeningul rassib palliga peatreener Tarmo Rüütli.
Eesti jalgpallikoondise eilsel treeningul rassib palliga peatreener Tarmo Rüütli. Foto: Liis Treimann

Eesti ja Iirimaa jalgpallikoondiste vastasseisus on ennustamine tänamatu töö. Iirimaa on paberil tugevam, kuid  mängufilosoofia just Eestil ründavam. 


Kui omavahel kohtuvad ajaloo jooksul mitmele suurturniirile jõudnud praeguse FIFA edetabeli 25. meeskond Iirimaa ning esmakordselt play-off'i jõudnud ja samas pingereas 59. positsiooni hoidev Eesti koondis, oleks justkui igati loogiline, et esimene hakkab domineerima ja teine jääb vaikselt oma võimalust ootama.

Ja kui võrrelda kahe tiimi nimekirja, kust näeb, et enamik iirlasi mängib  korralikes Inglismaa klubides ja eestlasi üle Euroopa märksa vähem tuntutes liigades, süveneb see arvamus veelgi. Ometi, kui vaadata, kuidas on need koondised viimasel ajal mänginud, kukub see ennustus kolinal kokku.

Iirimaa meenutab Iirimaad

Eesti viimaste aastate filosoofia panustab just rünnakule ja peatreener Tarmo Rüütli vihjas taas, et sellest taganeda ei kavatseta. «Meie edu ei ole tulnud nullis hoidmise või kaitses istumise pealt, vaid ikka läbi selle, et oleme suutnud lüüa väravaid,» sõnas Rüütli.

Iirimaa ajakirjanikud seevastu sõnasid, et nende rahvaesindus harrastab viimasel ajal umbkaitses istumist, mistõttu on nende rikkalike kogemustega itaallasest peatreenerist Giovanni Trapatonist saanud riigis üsna ebapopulaarne isik. Samas on selline stiil neil sel aastal väga edukalt õnnestunud.

Alates märtsikuisest sõpruskohtumisest, kui kaotati Uru­guayle 2:3 (Eesti oli neli päeva varem uruguaylased kodus 2:0 alistanud), on enda puurist välja nopitud vaid üks pall. Kusjuures kaheksa kohtumist järjest – Põhja-Iirimaaga, Šotimaaga, Makedooniaga, Itaaliaga, Horvaatiaga, Slovakkiaga, Venemaaga ja Andorraga – hoidsid nad oma värava puutumata.

Rüütli on Iirimaa tegemistega kursis ja kuigi neil olevat ka Põhja-Iirimaaga teatavad sarnasused, saavad mängud olema erinevad. «Kõige rohkem meenutab Iirimaa ikka Iirimaad,» naljatas Rüütli. «Oleme neid piisavalt lahanud, tunneme nende mängu, mängijaid ja filosoofiat piisavalt. Nad on väga omamoodi ja stiilsed.»

Eesti kasuks räägib reedeses kohtumises ilmselt see, et sarnaselt Põhja-Iirimaaga meeldib ka Iirimaale eelkõige mängida pikki palle. Arvestades, et täie tervise juures olev Raio Piiroja, kelle leivanumber on just selliste olukordade klaarimine, seisab keskkaitses, on see igal juhul positiivne.

Kas Piiroja kõrval seisab Taavi Rähn või Andrei Stepanov, pole veel teada, kuid ka nende puhul on pigem just õhumäng parem. Nagu eespool mainitud, on koondise eesmärk ise vastaste võrku sahistada, kuid see ei tähenda, et ise ollakse selle nimel valmis tagalasse auke jätma.

«Iga mäng proovime taga nullis hoida – mõnikord õnnestub, enamik kordi kahjuks mitte,» nentis Piiroja.

Iga värav kullahinnaga

«Üks asi on aga see, kui vastane lööb värava meisterlikkuse pealt, teine see, kui see juhtub enda äpardusest või veast. Sellest oleks kahju. Neid näiteid on olnud kodus nii Sloveeniaga kui Itaaliaga, ja kui nii läheks, ei teeks see meile au ja oleks väga kurb,» lisas Rüütli.  

Teisest küljest tähendab iirlaste võimsus pikkadel pallidel, et tõsise vigastuse saanud kiire Eesti esiründaja Sergei Zenjovi puudumine võtab meilt justkui lisakäigu. Jarmo Ahjupera on end koondises näidanud küll hea õhuvõitlejana, kuid tema trumbid ei pruugi iirlaste vastu nõnda hästi esile tõusta.

«Zenjovi eemalejäämisega on üks kaart puudu, kuid see ei tulnud õnneks üleöö ja peame olema valmis selle kompenseerima,» rääkis Rüütli.

Ka Iirimaa ajakirjanikud peavad oma koondise nõrkuseks seda, kui vastased mängivad kiirete söötudega ja maast, kuid see ei tähenda, et Eestil poleks rohkem seda tüüpi mängijaid. Eelkõige tuleb siin silmas pidada Konstantin Vassiljevit, kes, nagu elu on näidanud, on suuteline õiged lahendused enamasti just maast leidma. Ja mis kõige tähtsam, sinisärkide mängujuht on täiesti terve ja suureks  kohtumiseks valmis.

«Nende mängude tähtsus on võrreldes alagrupi omadega sada korda suurem. Kõik algab reedel nullist ning teisipäeval stoori lõppeb,» kinnitas Vassiljev, kes märkis, et olukord on veidi harjumatu. «Nüüd on tähtis iga värav, mis ise lööme või laseme endale lüüa.»

Kokkuvõttes on aga olulisim see, et koondisele jääks pärast esimest kohtumist reaalne võimalus pääseda EMile. «Siit tuleb võtta tulemus, millega on võimalik minna lootustega välismängule,» kinnitas Rüütli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles