Püha staadion paneb Iirimaa mehed nutma

Eile hilisõhtul võõrustas ­Iirimaa jalgpallikoondis Euroopa meistrivõistluste valiktsükli play-off’i korduskohtumises Eestit Dublinis asuval uhkel Aviva staadionil. Aviva on ilus, suur, modernne ja mõnusa atmosfääriga, kuid täiesti võrreldamatu ühe teise samas linnas asuva staadioniga. Croke Park on Iirimaa elanike jaoks koht, kus sport põimub millegi märksa enamaga. Kohalike jaoks on sellel suisa pühalik tähendus.

Eestlased ja suur osa muu maailma rahvastest kratsiks nõutult kukalt, kui küsitaks, mis asi on gaeli jalgpall või hurling, kuid suurem osa iirlasi läheb neid meie jaoks võõraid spordialasid nimetades heas mõttes täiesti pöördesse.

Aviva staadioni 51 700 istekohta kahvatub Croak Parki 82 300 vastu, mis pea alati, kui mõni gaeli jalgpalli lahing toimub, on välja müüdud. Septembris peetud gaeli jalgpalli liiga finaalmatši (Dublini meeskond võitis üle 16 aasta taas karika, kui finaalis alistati Kerry – toim) seisukoha pileti hind algas 40 eurost ning need, kes ilma jäid, pidid masendusest silmad peast nutma. «Mina sain oma pileti õnneks kätte. See oli tõeline pidu. Landsdowne’il (Aviva nimi enne renoveerimist – toim) ei viitsi ma enam ammu käia,» kinnitas taksojuht Raymond O’Neill.

Ja mis kõige kurioossem, O’Neill ei maksnud pileti eest krõbedat hinda miljoneid eurosid teenivate professionaalide vaatamiseks. Väljakul siblisid õpetajad, pankurid, tuletõrjujad ja muud täiesti harilike ametite pidajad, kes selle eest mingit tasu ei saa. Aga kõik need mehed on kohalike seas superstaarid.

Ragbikoondise ilus võit

«See on sada protsenti amatöör­spordiala ja kõik meie tipud töötavad spordi kõrvalt. Aga nad treenivad vähemalt sama tihti kui profijalgpallurid,» märkis staadionil Postimehele tuuri teinud härrasmees. «Ja pealegi, nemad ei spordi raha pärast, vaid puhtalt armastusest ala vastu.»

Staadion, mida kohalikud kutsuvad Euroopa vingeimaks, kuulub riigi ja sponsorite rahastatavale Gaeli Spordialade Liidule, mis koordineerib hurlingu ja gaeli jalgpalli tegevust. Esimesed spordilahingud peeti neil aladel juba 1896. aastal, kuid suure­ma tähenduse saavutas rajatis 1920. aastal Iirimaa iseseisvusvõitluse aegu, kui Inglise sõdurid tungisid keset gaeli jalgpalli matši staadionile ning tulistasid surnuks 13 pealtvaatajat ja Tipperary meeskonna kapteni Michael Hogani. Sellest ajast peale ületab staadioni tähendus iirlastele spordi piirid. 2007. aastal oleks pühaduseteotuse pärast peaaegu kodusõjaks läinud.

Gaeli Spordialade Liidu reglement näeb ette, et Croke Parkil tohib mängida vaid Iirimaa spordialasid, kuid Aviva staadioni renoveerimisel tehti jalgpalliliidu ja ragbiliidu tugeval survel erand ning Iirimaa ragbi- ja jalgpallikoondis tohtisid kolme aasta vältel Croke Parkil matše pidada. Kõik oli alguses ilus, kuid torm tõusis siis, kui iirlaste ragbikoondis pidi Kuue Rahvuse karika matšis võõrustama Inglismaad. Rahvas ja meedia ei tahtnud kuuldagi, et nende pühas paigas mängitakse inglaste hümni, kuid selles võitluses jäädi alla.

Maailma kiireim mäng

Suurte vastuoludega matš 24. veebruaril 2007. aastal siiski toimus. Algul kardeti, et iirlased vilistavad «God Save the Queeni» välja, kuid publik jäi soliidseks ja neile tasuti selle eest iirlaste lähiajaloo ühe ilusaima etendusega. Iirlastel algas pidu!

«Hümni ajal olid paljud meie mängijad pisarais, nende hingestatus oli lihtsalt nii suur. Ja väljakul toimunu oli imeline. Ma pole kunagi elus meie omasid niimoodi pingutamas näinud. Nad lihtsalt ei tohtinud seda mängu kaotada ja me klobisime neid ikka kõvasti. Klobisime mõnuga,» meenutas kohtumisel käinud Gerard Reynolds enda sõnul oma senise elu ühte ilusamat emotsiooni.

Mõni päev tagasi Prantsusmaale kaotanud Iirimaa alistas Inglismaa 43:13, mis on siiani ajaloo suurim võit, mis iirlased inglaste vastu ragbiväljakul saanud. 2010. aasta mais, kui valmis Aviva staadion, olukord normaliseerus ja kohalike sõnul on kindel, et seal enam ühtegi muu ala lahingut ei toimu.

Iirlaste armastust enda rahvusspordialade vastu on keeruline seletada. Sama keeruline on nende alade reegleid võhikule selgitada. Gaeli jalgpall on sisuliselt kombinatsioon jalgpallist, korvpallist, käsipallist ja ragbist ning selle mõte on põrgatades, joostes ja triblades pall vastaste väravasse toimetada. Hurlingut, mis on kombinatsioon lacrosse’ist, pesapallist ja jäähokist, mängitakse keppidega, millega samuti pall vastase puuri tuleb ajada.

Croke Parkil itaallaste grupile tuuri teinud lõbus kohalik koguni hurjutas eestlasi, et nad pole elus ühtegi hurlingu mängu näinud.

«Kuidas ei ole näinud? Siis pead järelikult järgmisel suvel tagasi tulema. See on ju maailma kiireim mäng, kus pall liigub vahel 170 km/h,» märkis vuntsidega iirlane nina löristades. «Tavaline jalgpall? Ma mõtlesin aastaid, kuidas ma suudan üldse meie vutikoondist vaadata ja siis sain aru, et selleks ma pidin kogu aeg õllevines olema. Siis on see võimalik.»