Kuigi maailma sporditurule tuleb lähiaastatel mitukümmend miljardit dollarit lisaraha, leiavad meie asjatundjad, et Eesti spordi n-ö sadamasse suuremad rahalaevad teed ei leia.
Eesti sport võib suurt raha ootama jäädagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers teatas oma hiljutises raportis, et aastaks 2015 kasvavad maailma spordituru tulud 145 miljardi dollarini. Mullu oli see näitaja 121 miljardit dollarit.
Prognoosi kohaselt kasvab spordituru tulude maht igal aastal 3,7 protsenti. Kõige kiiremini kasvab üldine sponsorlepingute maht: 5,3 protsenti aastas, 45,2 miljardi dollarini 2015. aastal. Piletimüük spordiüritustele kasvab 2,5 protsenti aastas.
Postimees uuris spordifunktsionääridelt, kas ka Eesti on tükike maailmast – kas ka siin on tunda, et sponsorid on lahkemaks muutunud ja rahvas rohkem spordiüritustel käima hakanud.
Ettevaatlikud sponsorid
«Ei saa küll aru, et sponsorid väga lahkelt raha tahavad anda,» tõdes Tartu Pere Leiva võrkpallimeeskonna haldajaklubi SK Duo mänedžer Martin Jürgenson, «Meie toetume oma pikaajalistele koostööpartneritele. Uusi sponsoreid on väga raske leida.»
Jürgensoni sõnul suhtlevad nad sponsorikandidaatidega igal aastal. «Kui sellel aastal on vastus eitav, arendame teemat järgmisel aastal edasi. On juhuseid, kus suhtlemine võtab kuus aastat aega ja alles siis lüüakse käed. Järjepidevusel ja sihikindlusel on tähtis roll,» ütles ta.
Kergejõustikuürituste korraldaja Mati Lilliallik ütles, et Eesti sponsorite suhtumine on heade ideede korral ikka positiivne olnud, aga seoses üleilmse ebakindla majandusseisuga on tunda mõningast ettevaatlikkust eriti just suuremahuliste või pikaajaliste panuste tegemisel.
Kindlasti hinnatakse oma reaalseid võimalusi ning turunduslikke vajadusi toetuste andmisel või reklaami ostmisel senisest süvenenumalt ja pigem panustatakse juba tuntud projektidesse, et kindla peale välja minna.
«Kui näiteks jalgpalliliidu tasandil on sellist asja isegi märgata – tõenäoliselt koondise edu ja õige sponsorstrateegia taustal –, siis klubide tasandil seda pigem väita ei saa,» tõdes jalgpalliliidu ja FC Flora president Aivar Pohlak, olles üsna veendunud, et jalgpalli arengu järgmine etapp peabki toimuma klubide tasandil.
«Trendina võib välja tuua viimasel viiel aastal märksa läbimõeldumaks muutunud sponsorlusstrateegiad nii ettevõtete kui ürituste korraldajate poolt, mis võimaldab märksa eesmärgistatumat koostööd, » sõnas rula ja trikiratta suurürituse Simpel Session eestvedaja Mario Kalmre.
Simpel Sessioni aina suurem rahvusvaheline kajastus on tema sõnul tekitanud uusi otsekontakte rahvusvaheliste sponsoritega ehk brändide Euroopa või maailma peakontoritega.
Simpel Session 11 otseülekannet internetis jälgis 500 000 inimest, järelvideokajastust üle kahe miljoni inimese. Üritusest oli saade Extreme Channelis, üritus sai ligi sada lehekülge ajakirjakajastust.
Lillialliku sõnul on suurt piletitulu Eesti spordivõistluste korraldajatel eelarvesse raske planeerida. Meie rahvaarv on väike, mistõttu on erinevatel üritustel ka pealtvaatajate arv võrreldes suurte riikide/linnadega suhteliselt marginaalne.
Seetõttu panustatakse piletitulu pigem heategevusse või tehakse võistlused üldse priipääsmega. «Bigbank Kuldliiga etapid Tartus olid ju priipääsmega nii talvel kui suvel ja Ergo maailmamängude piletitulu oleme juba aastaid annetanud Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondile,» tõi ta näite.
Jürgenson tõdes, et publiku hulk sõltub sellest, kuidas meeskonnal läheb: «Kui tulemused on nigelad, kajastub see ka pealtvaatajate hulgas. Üldjoontes väga suurest tõusutrendist rääkida ei saa. Aeg-ajalt teeme kampaaniaid ja kutsume just õpilasi tasuta võrkpalli vaatama. Sel juhul on tribüün täis.»
«Kuidas läks piletimüük koondise mängus Iirimaaga, seda teavad kõik,» tõdes Pohlak, et tõenäoliselt oleks jalgpalliliit suurema staadioni olemasolul müünud sellele mängule ka ligi 30 000 piletit, «Mõistlik on siinjuures märkida, et jalgpalliliit seab üldjuhul pealtvaatajate arvu piletitulust tähtsamale kohale.»
Kust saaks raha
Klubide pealtvaatajaskond on muidugi hoopis teises suurusjärgus, aga tõusu on jalgpallijuhi sõnul märgata sealgi – 2011. aastal kasvas meistri- ja esiliiga klubide pealtvaatajate arv võrreldes eelmise aastaga ligi veerandi.
«On selge, et tippklubijalgpalli publiku juurdekasv saab olema pikk protsess, mille nimel on vaja palju vaeva näha, sest 21. sajandi alguses on kindlasti klubi jaoks olulise rolli leidmine ühiskonnas keeruliselt lahendatav küsimus,» ütles Pohlak.
Mida peaks siis tegema, et Eesti sporti hakkaks rohkem raha voolama?
«Eesti sporti ei hakka kunagi ülemäära suured rahasummad voolama, aga üksikuid võimalusi ja sähvatusi ikka tuleb,» leidis Lilliallik. Kõik sõltub sportlaste või läbiviidavate ettevõtmiste edukusest ja sponsorite jaoks atraktiivsetest ideedest.
Lillialliku väitel on teada-tuntud ju ka eestlaste eeskujulik spordiürituste korraldamise oskus – nii peaks ehk neid oskusi hakkama teenusena väljapoole müüma. «Kindlasti on riiklikul tasandil vaja spordiga seotud tegevusi ja ettevõtmisi toetada, seda kas või seetõttu, et erinevatel spordivõistlustel Eestis hakkaks rohkem käima ka rahvaspordituriste piiri tagant – seegi toob raha sporti juurde ja on Eestis suuresti kasutamata reserv,» ütles ta.
«Erinevad firmad toetavad sporti erinevatel põhjustel,» nentis Jürgenson. «Mõned toetavad missioonitundest, teised ostavad reklaami. Kindlasti sõltub spordi rahastamine sellest, kuidas suudetakse ennast atraktiivseks teha. Peab oskama end müüa ja selleks on vaja inimest, kes on selleks võimeline. Neid, kes seda kunsti valdavad, on aga paraku vähe.»
«Simpel Sessioni näitel tunneme veidi puudust rahvusvahelisest know-how’st läbirääkimistel suurte rahvusvaheliste korporatsioonidega, on see siis sponsorluse, teleõiguste vms teemal,» tõdes Kalmre, «mitmetel üritustel ja sportlastel ja miks mitte ka tiimidel on olemas ka rahvusvaheline turundusväärtus. Eestis napib vaid oskust ja otsekontakte, et seda turundada.»
Pohlaku arvates ei saa sõna «voolama» Eesti spordi ja raha kontekstis ilmselt mitte kunagi kasutada.
Nõukogude aja pärandina oli loomulik, et uue ajastu esimesel perioodil liikus sporti raha sõltuvalt sellest, millised olid positsioonidel olevate inimeste personaalsed eelistused. See süsteem jääb Pohlaku arvates mingil moel toimima ka tulevikus, kuid tegelik võti rahakraani avamiseks asub ikkagi sporditegijate endi käes.
Kui mõni ala tervikuna või mõni klubi suudab ennast läbi tegevuse või tulemuste ühiskonna jaoks olulisse rolli viia ja seda rolli pikema aja jooksul kinnistada, hakkab sinna liikuma ka rohkem raha.
Pohlak leidis, et Eesti on niivõrd väike ühiskond, et suure profispordi loogikat ei saa siin kunagi tekkida. «Loota, et saabub aeg, mil näiteks jalgpalliliiga turundusse on võimalik panna sisse rahasumma n ja võtta välja rahasumma n + m, siis see pole võimalik,» möönis ta.
«Meie riigis ringleva raha hulk ja elanike arv ei vea lihtsalt puhtturunduslikult sellist võrrandit välja, küll aga on võimalik teha hea klubi, mis tugevas suhtes ühiskonnaga, ja saada läbi selle näiteks jalgpalli profiklubi ülalpidamiseks sponsoritelt raha.»
Jalgpallijuht nentis, et globaalsete brändide jaoks on Eesti sekundaarne turg, kuhu nende kaubamärkide turunduslik mõju peab jõudma esmastel turgudel tehtava promo kaudu ehk siis piltlikult öeldes tähendab see, et ülemaailmsete kaubamärkide turundamisest tekkiv mõju ulatub Eestisse näiteks Meistrite liiga ja teiste suurturniiride kaudu.
«Üldjuhul võtavad need kaubamärgid meie turult kasumit läbi kõnealuse aspekti ilma kohalikku sporti investeerimata,» ütles ta, «Eesti-suguses väikeriigis on spordi toetamine alati missioon, globaalsed kaubamärgid aga ei etenda misjonärirolli mitte kunagi.»