«Kolmekümne esimeseks tulin,» kiitis Tartu maratoni pearajameister Assar Kütt oma tulemust tänavusel Hiina Vasaloppetil.
Tartu maratoni pearajameister: Hiinas suusatada ei osata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kütt oli Hiinas 30. detsembrist 6. jaanuarini, seega võttis ta ka aastavahetuse ses suurriigis vastu.
2. jaanuril sõidetud Hiina Vasaloppet, mida kümnendat korda korraldavad sellenimelise Rootsi suurvõistluse turismikorraldajad, on Küti sõnul suuresti turismiüritus põhiliselt põhjamaalastele. Nii pole ime, et 52,5 kilomeetrise põhisõidu võitis rootslane Anders Hoegberg (aeg 2:23:02) norralase Sindre Hoffi (2:23:15) ja soomlase Kusti Kittlä (2:26:59) ees.
Kuigi osavõtjaid oli umbes 450, sõitis n-ö eliitklassi, ehk täispikka rada neist vaid sadakond, ülejäänud piirdusid ühe 17,5 kilomeetrise ringiga. «Lisaks korralikele suusatajatele välismaalt olid ülejäänud kohalikud üliõpilased, sellepärast ka see üheringiline sõit. Ega seal ei osata ju suusatada.»
700 kilomeetrit Pekingist ülespoole Changchun’is peetud maraton sõideti suhteliselt kuivas ilmas.
«Kõik oli kunstlume peal, lund seal ei olegi» kirjeldas Kütt, öösiti oli kuskil 20 kraadi külma, võistluspäeval oli 5 kraadi.».
Mis Tartu maratoni pearajameistrile Hiina maratonilt oma ametipilguga silma jäi? «Raha neil paistis olevat, et kunstlund teha, raja kõörval oli kohe järv kustu vett võtta, nii et see 17-kilomeetrine ring saadi kokku,» kirjeldas Kütt. Eesti parima suusamaratoni rajameister ei saanud märkamata jätta ka sealset rajavalmistamistehnikat: «Kaks sellist vanemat rajamasinat seal oli, minu oma on parem.»
Arvestades, et loodulikku lund oli Hiinas vaid väikese kirmetise jagu, hindas Kütt, et suudeti teha ikka päris korralik rada. «Paks ta ei olnud, paarkümmend sentimeetrit, mõned kivitükid küll sees aga ikkagi kolm meetrit lai ja kaks klassikajälge sees,» kirjeldas ta. Kui tagasi Pekingisse sõideti, ei nähtud kusagil lund.
«Muidugi grandioossed olid kõik need pidustused, mis enne seda maratoni tehti,» lisas ta, «avatseremooniad ja suured kunstlumest linnad jätsid võimsa mulje.»
Lähiajal Kütt kuskile eksootilisemasse kanti sõita ei saa. Nüüd, kui vähegi lumeolusid on, tuleb poolteist kuud põhiosa ajast oma rajatraktoris elada ja hoolitseda selle eest, et Tartu maratoniks suusatajatele ideaalne rada olemas oleks.