Laupäeva hilisel pärastlõunal Põlvasse sattudes võis kohata omapärast vaatepilti, kõik teed ja tänavad olid inimtühjad. Linn polnud siiski välja surnud – kohalik spordihoone oli pealtvaatajaid puupüsti täis, ülejäänud vaatasid kodus telerit. Käis suur käsipall.
Kolmas tiitlivõistluste valiksari järjest, kus Eesti käsipallikoondise edasipääs sõltub ühest mängust, ja kolmas kord järjest, kui edasipääs jääb vaid unistuseks. Laupäeval kaotas Eesti Põlvas Hollandile 28:29 ja pidi leppima MM-valikturniiril 2. kohaga.
«Järgmine kord peab edasi pääsema, niimoodi enam lihtsalt ei saa,» sõnas Eesti koondise liider Mait Patrail. «Koondises on ju paljud mehed kõvasti arenenud. Tänagi (laupäeval – toim) oli ju hea mäng, aga rahule ei saa jääda – kaotasime.»
Eelmises MM-valiksarjas kaotati otsustavas mängus Hollandile samuti ühe punktiga, mullu kevadel tulnuks EM-finaalturniirile pääsemiseks alistada otsustavas mängus kodus Makedoonia, kuid toona jäi võit kaugele. Nüüd siis taas MM-valikturniir, taas otsustav mäng Hollandiga ning taas kaotus…
Kas see näitab, et koondis pole aastatega arenenud? Vaevalt leidub palju neid, kes vastaksid sellele küsimusele jaatavalt. Tugitalad pallivad välisklubides, treenerid on loonud korraliku süsteemi ja mis kõige tähtsam, meeskond mängib head käsipalli. Omamoodi tunnustus on ju seegi, kui Põlva spordihalli koguneb rekordarv publikut. Laupäeval nii juhtus. Võimas ergutuskisa kannatas võrdlust Tartu korvpalli parimate päevadega. Võib-olla isegi ületas selle.
«Täpset arvu ei oksa öelda, kuid kogu mängu jooksul oli mul hirm, kas tribüün peab ikka massile vastu. Lisaks istujatele seisis ju väga palju inimesi lihtsalt püsti,» tõdes Eesti Käsipalliliidu peasekretär Pirje Orasson. Jutt käib pisut rohkem kui tuhandepealisest publikust, kuid kogu see seltskond suutis tekitada põrgulärmi ja luua saalis tõelise suure mängu õhkkonna. Etenduses osalenud mängijad tasusid neile selle eest meeletu võitlusega, kus oli verd, lõhki rebitud vormisärke, võidurõõmu ja kaotusekibedust. Etendust kogu raha eest.
Kaotusest ilmselgelt pettunud koondise peatreener Kalmer Musting jäi aga meeskonna arengust rääkides kidakeelseks. «Arengusammud pole olnud suured, pigem väikesed,» leidis ta ja lisas, et vaid valikturniiri esimeseks mänguks saadi kokku kõik seekord koondisse kutsutud mehed. Mõne mängija puudumine lööb aga kohe valusalt välja.
«Meil on iga mängija arvel, kui keegi puudub, pole lihtne hakkama saada,» sõnas ta. «Selleks et valikturniirilt edasi pääseda, on vaja õnne, meil seda polnud. Samas pidasime Hollandiga kaks tipp-topp mängu, aga edasipääs jäi ikkagi Mikk Pinnoneni punase kaardi taha.»
Kolm päeva varem peetud Eesti ja Hollandi esimese kohtumise lõpusekunditel tegi Pinnonen jõulise vea, mis päädis punase kaardiga. Eesti käsipalliinimesed lootsid, et sellega ei kaasne mängukeeldu, kuid reede õhtul saabus teade, et Pinnonen ei saa laupäevases mängus osaleda. Ühe terava põhimehe puudumine muutis aga eestlaste treeneritel manööverdamisvõime üsna ahtakeseks.
Juba valiksarja alguses sai vigastada Risto Lepp, traumade tõttu ei saanud koondist aidata ka vanameistrid Kristo Järve ja Jaan Kauge. Platsil käinud võitlesid aga visalt. Lõpuks kippus põhimeeste ramm raugema, näiteks Patrail ütles otse, et lõpus polnud tal enam jõudu.
«Kõik andsid endast parima, kuid nägin, et meeste jalad olid rasked. Pidasime kümne päevaga neli võrdset mängu, see tõmbab tühjaks,» märkis Musting.
Veebruaris selgub, mis saab Eesti koondisest edasi. Küsimus on selles, kas eestlased pääsevad otse 2014. aasta EM-valikturniirile või peavad nad alustama enese tõestamist juba juunis mängitavates eelringides. «Praegu on kaks varianti, ühe puhul mahume nende hulka, kes pääsevad otse alagrupiturniirile, teise puhul mitte,» rääkis Orasson. Eelringides osalemine tähendaks aga käsipallurite suvepuhkuse rikkumist.
Puhkus on aga mõnegi Eesti mängija unistus. Näiteks Patrail oli enne koondisega liitumist saanud detsembris puhata vaid ühe päeva. Koondisetsükli järel sai ta hingetõmbeks kaks päeva, siis peab ta naasma Saksamaale koduklubisse.