Kes teeb, see jõuab, on küll vahva vanasõna, kuid reaalses elus ei pruugi see toimida – päevast päeva mitmel rindel rabav inimene kulutab end ning üheks hetkeks on energiavarud ammendunud. Ühtedega juhtub see varem, teistega hiljem, kuid ükskord jõuab see hetk kätte meil kõigil.
Kalmer Musting on neli viimast aastat vedanud korraga mitut vankrit – juhendanud Põlvas väikeseid käsipallurihakatisi, Eesti meisterklubi Põlva Serviti meeskonda ja Eesti rahvuskoondist.
Seejuures on riigi esindusmeeskond kerkinud tema juhendamisel uuele tasemele ja jõudnud kolmes viimases tiitlivõistluste valiktsüklis edasipääsust ühe võidu kaugusele, kuid just sellel hetkel on tee eestlaste ees püsti tõusnud.
Laupäeval kaotas Eesti koondis kodus Hollandile ja minetas lootused püüda ajaloolist MM-piletit. Selles lahingus oli emotsiooni, kirge, meeletut kaasaelamist. Kogu möllu oma silmaga näinud või ise sündmuste keskmes olnud inimene ei saanud jääda ükskõikseks. Kuid napp veerand tundi pärast kohtumise lõppu vestles ajakirjanikega emotsioonitu ja väsinud mees – see paistis välja igast sõnast ja liigutusest. See mees oli Musting ja tema sõnum lihtne: Eesti koondise peatreenerina ei tahaks ta enam jätkata.
Mõistagi võib küsida, miks? Miks loobuda nüüd, kui sinu enda üleskasvatatud põlvkond hakkab jõudma oma mängijakarjääri parimasse perioodi, kui tulemustelegi pole otseselt midagi ette heita ja ka alaliidu juhid on sinu tegevusega rahul. Vastus on lihtne: kogu ettevõtmine röövib liiga palju energiat – mees andis endast kõik, kuid igatsetud tähiseni ei jõudnud.
Neli aastat tagasi, kui Mustingu juhendatud uuenenud Serviti jõudis Eesti meistri tiitlini, kurtis treener samuti väsimust. See andis põhjuse kirjutada kommentaari pealkirjaga «Kalmer, töö on veel pooleli». Sama pealkiri sobib hästi ka tänasesse päeva – ka koondisega on töö alles pooleli.
Toona otsustas Musting jätkata, ent millised valikud viiksid ta sarnase otsuseni nüüd? Praeguse süsteemi juures on Mustingul tööd selgelt liiga palju ja kusagilt tuleb järele anda.
On mõistetav, et Põlva klubist on aastatega saanud tema kõige südamelähedasem projekt. Seega peaks midagi muutuma töös koondisega. Ehk peaks laiendama rahvusmeeskonnaga tegelevate treenerite ringi? Eestis on mitu heal tasemel treenerit, kes võiksid praegust tiimi abistada. Ülesandeid saab ju jagada – üks inimene tegeleb kaitsega, teine rünnakuga, kolmas väravavahtidega ning peatreener Musting kogu tegevuse koordineerimise ja mängu juhtimisega.
Samaväärse efekti – või isegi parema – annaks välismaalasest konsultandi leidmine. Võrkpalluritel on tuua näide koostööst tippspetsialisti Boriss Koltšiniga. Samasugust mudelit võiks kasutada ka käsipallis. Välismaalasest tippspetsialisti peatreeneriks palkamiseks pole ilmselt raha, konsultant ei peaks aga kõiki treeningutsükleid algusest lõpuni kaasa tegema ja seega oleks kulu väiksem. Lisaks tõuseks sellest kasu eestlastest treeneritele.