Tagasi
foto: Scanpix
Pühapäeval algavaks Ruta del Soli velotuuriks valmistuv Rein Taaramäe on pidanud Prantsusmaal rinda pistma jätkuvalt külma ilmaga, kuid tõbedest jagu saamiseks on Eesti parimal ratturil omad nipid varnast võtta.
«Neljapäeval möllasin kaks ja pool tundi jõusaalis ning pärast sõitsin veel rattaga 70 km. Tunne oli päris hea,» kirjeldab Taaramäe oma blogis.
«Reedel oli plaan 6 tundi sõita ja lihvida lühikesi intensiivseid 30-sekundilisi sprinte tõusude peal. Plaanis oli nii, kuna seda intensiivsusosa saab võistlustel kõige vähem praktiseerida. Trenn sai ilusti läbi viidud. Ent ronisin trenni alguses Col de Madonne’i otsa, mis asub 900 meetrit kõrgusel merepinnast. Kui mere ääres oli soojakraade 9-10, siis Madonne’i otsas 0 ning laskumine oli mäekülje varjus, kus päikest ei olnud ning see laskumine oli hirmus kiire ja väga külm. Laskumise alla jõudes tundsingi, et kurat, nüüd sain vist külma ja õhtul sain aru, et nina hakkab kinni minema ja hommikuks oli juba vana sõber angiin külas. Laupäeval sõin siis purgitäie mett ära, sõitsin rahulikult 40 km ja nagu ma arvasin, oli õhtuks haigus taandunud.
Pühapäeval oli paberi peal ees 3 tundi trenni koos pikemate intensiivsete harjutustega. Arvasin, et jalg hea, sest enesetunne ei reetnud vähimatki väsimust. Esimene treeningtund oli paljulubav, aga siis, kui esimest harjutust alustasin, mis pidi 15 minutit kestma, sain pärast viite minutit juba aru, et organism ei taha täna pingutada. Siiski punnisin vaevaliselt oma harjutuse lõpuni ja pöörasin otsa ümber ning kulgesin nagu piimamees kunagi kodu poole.»
Ehkki ettevalmistus Ruta del Soliks sai sellega väikese tagasilöögi, Taaramäe tulemuse pärast ei muretse. «Kui tulemus tuleb, siis ta tuleb ja kui ta ei taha tulla, siis ta ei tule kah. Põhiline, et Paris-Nice’iks jalad all oleks, aga kui Andalucia tuurist veel rääkida, siis oma elu parimad tulemused olengi teinud haiguste ajal või pärast sundpuhkusi – nii et kes teab.»
