Eile Paris-Nice’i velotuuril peagrupist maha jäänud ja üldvõidu lootused minetanud Rein Taaramäe tunnistab tänase etapi järel tehtud blogipostituses, et küljetuule spetsialisti ei saa temast ilmselt kunagi.
Taaramäe: pettumus läks kiiresti üle
6. märts 2012, 20:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mentaalselt olen ma selleks liialt pehme ja enamikul ratturitel on see nõrgaks küljeks, aga eks mõnikord suudan end ikkagi õigel ajal ette nihverdada. Aga üldiselt on küljekas mu kõige nõrgem külg, üldse teine nõrgim külg on vist munakivi ja kolmas sprint.
Kõigile, kes ratturid on ja kes teavad, mis on küljetuul ja kes on sõitnud Saaremaa tuuri, kus igal aastal Muhust saarele sõites küljekas muulil pundi juppideks lõhub, siis teadke, et eilne sõit oli sama hea mis 100 km muuli peal ja mehi mahtus puntidesse täpselt nii palju, kui teele diagonaalselt rattureid oli võimalik mahutada. Kes rongi ei mahtunud, imes lihtsalt ära. Lisaks olid käed lenksu hoidmisest üsna kanged, sest rooli pidi täiega vastutuult kogu aeg hoidma.
Aga see selleks, pettumus läks kiiresti ära. Meeskond pidas väikese rahustava koosoleku, et pole hullu, oleme teinud viimasel ajal minuga niigi häid sõite ja keskendume nüüd kõik etappidele. Tänud kõigile, kes mind toetavad.
Hooaeg veel pikk ja olen viimasel aastal niigi enamiku oma eesmärke suutnud täita ja muutunud ülimalt stabiilseks. Alates eelmise aasta Paris-Nice’ist olen suutnud teha täpselt seda, mida soovinud olen.»
Tänaselgi etapil peagrupist mitu minutit hiljem lõpetanud Taaramäe eelistas seekord lihtsalt jõudu hoida. «Ise sõitsin ilusti päev otsa seal, kus vaja ja sain ülesandeks Samueli aidata. Sain enam-vähem ülesandega hakkama. Paar kilomeetrit enne lõppu olin veel temaga esikahekümnes, siis aga ütlesin: «Ale Sam, mina nüüd jään.» Ei tahtnud täiega lõpuni imeda, eelistasin rahulikult lõpuni tiksuda, et jõudu järgmisteks päevadeks säästa. Paris-Nice alles algab ja arvan, et viimased neli päeva peaks mulle rohkem konti mööda olema.»
Lisaks avaldas Taaramäe väikese terviseprobleemi, mis teda juba mõnda aega vaevanud. «Üle pole mõtet nüüd paanitseda ja nii märkimisväärne see ei ole, et peaks selle kuhugi pealkirjaks panema, aga nimelt täie jõuga vändates kaob vasakust jalast jõud ära ja tuleb seis, kus üks koib on justkui väsinud ja piimhapet täis ja teises on tunne OK. Andalucia tuuril säärast tunnet polnud, kuid sarnaselt Besseges’iga on ka Paris-Nice’il külm ilm ja võimalik, et arterid, mis jalga verd transpordivad, on vasakul pool väiksemad või nati umbes ning külmaga on arterid veel rohkem kokku tõmbunud. Tekib seis, kus jalga jõuab vähem verd. Kuu lõpus lähen väiksele kontrollile.»