Euroopa kergejõustiklaste jaoks on eelolev suvi eriline – veel kunagi varem pole ühe hooaja jooksul peetud kahte tiitlivõistlust, kuid tänavu tuleb esmalt rassida juuni lõpus EMil Helsingis ning seejärel augustis nelja aasta tähtsaimal jõuproovil, Londoni olümpial.
Mõistagi peaks olümpia olema iga sportlase suur unistus ja eesmärk, ent kas näiteks Eesti kergejõustiklastel oleks mõttekam sättida vormi tipp hoopis EMiks. Lootus võita kõrge koht on Helsingis kindlasti suurem.
«Kahe võistluse vahe on pisut rohkem kui kuu ja üksikalade tegijatel ei tohiks olla raske keskenduda mõlemale võistlusele,» mõtiskles Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi. «Tänavune sisehooaeg näitas, et mõned sportlased suudavad olla tippvormis pikka aega, näiteks ameeriklasest mitmevõistleja Ashton Eaton tegi üksikaladel häid tulemusi juba üle kuu aja tagasi.»
Kuid just selles väites peitubki Eesti sportlaste ja tõeliste ässade vahe. Näiteks kolm talve tagasi sise-EMil triumfeerinud Mikk Pahapill näitas möödunud nädalavahetusel Istanbuli MMil alamõõdulisi tulemusi.
Mees ise põhjendas seda sellega, et kogu ettevalmistus käib suvehooajaks ja sisevõistlusele tuli ta baastreeningult. Arvudes tähendas see aga seda, et oma parimale kaugushüppe tulemusele jäi ta alla rohkem kui meetriga ja kõrgushüppes 20 sentimeetriga. Tippspordis tähendab see üüratut vahet. Tagatippu tabas Pahapilli ränk vigastus, mis võib rikkuda tema suvehooaja sootuks.
Istanbulis seitsmevõistluses maailmarekordi püstitanud Eaton ei saa aga endale nii pikka ettevalmistust lubada. Sisehooajal püsis ta pikka aega tippvormis, uuesti peab ta sellel tasemel olema hiliskevadel USA olümpiakatsevõistlustel. Kui seal ei õnnestu end kolme hulka pressida, võib ta Londonis toimuvast spordipeost saada osa vaid tavalise pealtvaatajana.
Eesti tippudel on olukord teine – kui norm täidetud, võib rahulikult keskenduda vaid ühele võistlusele. Sama taktikat on aastaid kasutanud ka meie suusatajad, kes timmisid vormi hooaja jooksul vaid mõneks üksikuks sõiduks ega sekkunud kunagi MK-üldarvestuse kõrgete kohtade jagamisse. Kristina Šmigun-Vähi oli vaid reeglit kinnitav erand.
Kergejõustikuliit on seadnud eesmärgiks saata olümpiale 15 sportlast, EMile aga 20 atleeti. «Tegelikult on reaalne saata EMile isegi 25 sportlast,» arvas Teigamägi. «Samas ei saa unustada, et Helsingi EMi ette jääb hooajast vaid väga väike osa ja mõned sportlased ei pruugi jõuda oma vormi tulemuseks realiseerida.»
Suure tõenäosusega on Londonis Eesti kergejõustiklastest reaalselt medalikonkurentsis vaid kettaheitjad Gerd Kanter ja Märt Israel. Teistel kergejõustiklastel jääks pelgalt osalemisrõõm või heal juhul võimalus võidelda koha eest esikaheksas või pääsu eest lõppvõistlusele.
Näiteks kümnevõistluses on ees kolm tugevat ameeriklast, lisaks kuubalased, Marek Niit peab 400 m jooksus arvestama suure hulga mustanahaliste välejalgadega. Anna Iljuštšenkogi peab kõrgushüppes murdma läbi märksa tihedamast eelvõistlusesõelast.
Helsingi EMil oleks aga neil kõigil võimalik püüda kõrget kohta ja teatud võimalustega sportlaste nimekirja võiks isegi veelgi pikendada.
Rahaliseltki oleks Eesti tippudel mõttekam panustada EMile, sest siinne spordisüsteem väärtustab stipendiumide ja toetuste määramisel just tiitlivõistlusi. Selle määratluse alla mahuvad mõistagi nii olümpia kui ka EM. Vahe on selles, et EMi tulemuse eest makstakse toetust kaks aastat, olümpial kõrge koha saanud sportlasele aga neli aastat.