«Oleme eriti uhked selle üle, et see on Eesti oma kontseptsiooni üritus,» rõõmustas Kalmre. «Maailma või Euroopa etappide, nagu näiteks suusatamise Otepää MK-etapi puhul tuleb ju teleülekanne iseenesest kaasa.»
12 aastat tagasi Tartus ühe sõpruskonna alustatud Simple Session kolis 2004. aastast Tallinnasse Saku suurhalli ning on kasvanud üheks suuremaks omalaadseks ürituseks Euroopas. Vanadest olijatest on praegu võistluse juurde jäänud peale Kalmre ka tema noorem vend Risto ja Piret Kull.
«Alustades olime suhteliselt noored, mina kõige vanemana olin esimese kursuse tudeng, Risto oli abiturient. Me ei teadnud, mis me aasta või kahe pärast teeme,» tunnistas Kalmre. «Aga kui võistlus oli edukalt tehtud, siis ilmselt need plaanid tekkisid. Olgem ausad, see oli meie kõigi jaoks üldse esimene üritus, mida korraldada, ja me ei teadnud sellest eriti midagi. Pidime mitte ainult looma ürituse, vaid alustama nullist ka pealtvaatajate, sponsorite ja meedia puhul, hakkama neile ala tutvustama.»
Kui algusaastatel tuli korraldajatel välja saata lugematu hulk e-kirju ja näha kõvasti vaeva, et ka maailma tipptegijaid Eestisse võistlema saada – Kalmre sõnul võis varem väga häid sõitjaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda –, siis nüüd on seis vastupidine ja tuleb hoopis teha valik, keda tahtjate hulgast võistlema lasta. «Sõna levib, üritus areneb, kvaliteet tõuseb ja nüüd ongi probleem selles, et me ei saa nii palju sportlasi vastu võtta, kui on tahtjaid,» nentis Kalmre. «Võistlejate arv on 2007. aastast olnud enam-vähem sama, kusagil 170–190 vahepeal.»
Ehk seesama väike Eesti on koht, kuhu selle ala absoluutsed tipud igal aastal võistlema kipuvad.
«Session on hea näide, et Eestis võib asju teha. Muidugi võib jääda rääkima sellest, et Eesti on maru väike, aga me alustasime 12 aastat tagasi seisus, kus Eestis oli 50 harrastajat, nüüd on neid märksa rohkem ja meil on selline üritus, mida näiteks Lätis, Leedus, Soomes ega Rootsis pole,» arutles Kalmre. «Ei pea alati olema kohe hästi palju, võib alustada ka päris algusest ja lõpuks kasvada selliseks. Viimased kaks aastat on Simple Sessioni suvine üritus toimunud Helsingis.»
«Kindlasti poleks see üritus kasvanud nii suureks, kui oleksime teinud igal aastal punktipealt nii palju, kui ühe ürituse toimumiseks olnuks vaja, aga me oleme alati kaks-kolm sammu ette vaadanud ja rohkem teinud,» lisas Kalmre. «Meie filosoofia on, et me ei tee seda nagu tunnitööd, motivatsioon on alati olnud huvi, kui suureks me suudame selle ürituse teha.»
Sarnaselt Simple Sessioniga on väikese seltskonna entusiasmist saanud hoo sisse ka Eesti sportliku vabavõitluse MMA liiga Raju, mis on kasvanud Eesti suurimaks võitlusspordisündmuseks, mis pakub üha enam huvi ka välisriikides.
Esimene Raju peeti kolm aastat tagasi Tartu Ülikooli spordihoone poksisaalis 180 pealtvaataja silme ees, sel sügisel leiab aset juba kümnes üritus. «Kui tahad, et midagi oleks hästi tehtud, tuleb see ise ära teha,» selgitas Raju peakorraldaja Ott Tõnissaar, kuidas liiga alguse sai. «Alguses me väga ei kiirustanud, kuna olime näinud, kuidas eelmised üritasid ja neil ei tulnud see väga hästi välja. Aga pärast esimest üritust saime aru, et sellel on koht turul olemas ja kui meie ei tee, teeb keegi teine.»
Raju senine publikurekord püstitati mullu sügisel Tartus A. Le Coqi spordihoones, kui võistlust jälgis 1300 inimest. «MMA on nišiala niikaua, kuni ise hakkad sellest rääkima. Kui me arvame, et see on väike, teeme seda väikselt, siis see ongi väike,» mõtiskles Tõnissaar. «Harrastajate poolest on see tõesti nišiala, igaüks ei taha sellist asja teha, aga pealtvaatajatele on see väga meelelahutuslik.»
Tõnissaar ei salga, et Raju käimalükkamine nõudis ränkrasket tööd, ometi ei kahetse ta midagi. «Olen sellele väga palju oma ajast pühendanud. Et midagi sellist teha, pead seda tõsiselt armastama, olema seal hingega sees,» tõdeb ta. «Kõrval inimesed juba ammu vaatavad, et olen hull peast, ja küsivad, miks ma seda teen, aga arvan, et nüüd on meil kand maas ja me oleme siin, et jääda.»
Rajul on paika pandud ka arengukava, kuhu loodetakse jõuda – korraldada jätkuvalt kaks üritust aastast, aga niimoodi, et üks toimuks Saku suurhallis ja teine A. Le Coqi spordimajas täissaali ees. «Tahame, et see oleks liiga, kus Eesti sportlased saaksid võistelda seni, kuni nad lähevad suurliigadesse, et nad ei peaks mööda maailma liiga palju reisima. Väljas võistlemine tuleb küll kasuks, aga nad peaksid olema suutelised ka siin nii kaugele arenema,» avaldas Tõnissaar. «Lisaks võiks igal üritusel olla üks-kaks matši maailma tippnimede vahel.»
