Kalev – Tartu: kahe võrdse igivana duell

Eesti parima korvpallimeeskonna selgitavad taas Tartu Ülikooli ja Kalev/Cramo. Foto: Liis Treimann

Täna korvpalli Eesti meistriliiga finaalseeriat alustavad Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool tunnevad teineteist peensusteni. Ja nagu nende meeskondade puhul ikka, on võiduvõimalused täpselt pooleks ning kogu seeriale annavad ilme mitu põnevat duelli.

Näiteks parimatest sõpradest peatreenerid Aivar Kuusmaa ja Gert Kullamäe on sellises rollis vastakuti esimest korda. Tegemist on sõpruse proovikiviga – kas keerulise finaalseeria käigus tekkivad pinged suudetakse hiljem tavaelus kõrvale lükata.

Vennad Sokud – Tanel ja Sten-Timmu – võitlevad lisaks meeskonna edule ka selle nimel, kumb on ikkagi parem mängujuht. Mängus pole ei vähem ega rohkem kui sügisel EM-valikturniiril osaleva Eesti koondise põhimängujuhi roll.

Omaette põnevust pakub seegi, kas tihti vigastatud ja seepärast Eesti koondises vaid episoodiliselt esinenud Marek Doronin suudab tõestada, et tegelikult pole ta sugugi kehvem mees kui Kalevi üheks liidriks peetav Gregor Arbet. Kindlasti on huvitav jälgida ka seda, kuidas mehine talumees Vallo Allingu saab hakkama Kalevi mustanahalise tsentri Bamba Falliga – või vastupidi.

Kullamäe vs Kuusmaa

Hooaja keskel Tartu meeskonna juhtimise üle võtnud Kullamäe jaoks on tegemist esimese suure seeriaga peatreenerina. Mõneti teeb see ta elu kergemaks, sest kaotuse korral on raske talle midagi ette heita. Kuusmaa on aga tiitlikaitsja ja tänavugi ei saa ta rahulduda vähemaga kui võit.

Viimasel ajal on palju räägitud Kuusmaa liigsest emotsionaalsusest, mis mõne spetsialisti hinnangul võib Kalevi mängu pärssida. Treeneri närvilisus kandub üle mängijatele ja tekitab krampi. Emotsionaalne on ka Kullamäe, ent erinevalt kolleegist ei suuna ta tundeid kohtunikele ja suudab hoiduda ka otsesest mängijate sõimamisest. Hea õhkkonna tekitamine on ju Kullamäe leivanumber.

Mõlemad peatreenerid on märkinud, et tunnevad vastast peenusteni ja teineteise üllatamine on keeruline. Kuusmaa tugineb mänguks valmistumisel rohkem vastaste mängu analüüsile – finaali eel tegi ta seda koos abitreener Alar Varrakuga –, Kullamäe ehitab aga kaitsemängu, lähtudes vastasmeeskonna mängijate profiilidest.

Tänu kogemustele võib väike eelis olla ikkagi Kuusmaal ja Kalevil.

Sokk vs Sokk

Koos kasvanud vendadel on teineteist raske üllatada ning poolfinaalseeriad näitasid, et mõlemad on heas vormis. Oma stiililt on nad aga pisut erinevad.

Sten-Timmu Soku üheks miinuseks on peetud soovimatust ise skoorida. Mängujuht peab küll esmalt algatama rünnakuid, kuid tänapäeva korvpall nõuab ka ise viskamist. Tänavuse hooaja teises pooles ongi ta hakanud seda tegema.

Pealegi pole ju saladus, et tegemist on Eesti korvpalli ühe parima viskega mängijaga. Samas on tema miinuseks läbimurded – väikese mehe kohta pole tal piisavalt kiirust ja kehavalitsemise võimet, et vastaste kaitsest läbi murda.

Nende omadustega ei saa kiidelda ka Tanel Sokk, ent tema läbimineku muudab ohtlikuks navarrolik vise. Ohtlik on ta ka kolmese joone taga. Seega on individuaalse rünnaku poolest mõlemal oma trumbid olemas, paremaks osutub see, kes suudab meeskonna mängu ladusamalt käima saada.

Kuna Tartul on mängujuhi kohale võtta ka ülikogenud Valmo Kriisa, kaldub selles positsioonis kaalukauss pisut nende poolele. Kalevi Anthony Nelson ja Reimo Tamm pole päris selle taseme mehed.  

Doronin vs Arbet

Need kaks meest on ettearvamatud.

Tartlaste jaoks muudab olukorra keerulisemaks kapten Doronini tervis – mehe kannakõõlused teevad tõsist valu ja pole sugugi selge, kas ta saab seeria kõigis kohtumistes kaasa teha. See teeb tema selle seeria üheks ettearvamatumaks tegelaseks.

Kui Doronin peaks kustuma, läheb Tartul väga raskeks, sest Tanel Kurbas ja Timo Eichfuss on veel ebastabiilsemad.

Arbet on Kalevis Armands Škele kõrval üks võtmemängijaid. Kuna aga lätlase võimalused meeskonda aidata pole vigastuse tõttu selged, tõuseb ta oma meeskonna kõige olulisemaks tegelaseks. Arbet võib kaitses lämmatada vastaste ohtlikke tagamehi ja ise rünnakul kolmestega sopsata. Kalevis on ta saanud hooaja jooksul palju häid mänge ning nende põhjal ei tohiks enesekindlusest puudust tulla. Kalevil on selles paaris eelis.   

Allingu vs Fall

Meeskondade tsentrid on väga erineva stiiliga. Tartu keskmängija Vallo Allingu on jõuline, ent samas hea viskega, kalevlane Bamba Fall tahaks aga parema meelega palli pealt sisse suruda. Muidugi kui seda Allingut ees ei oleks … sest Fall pole mängija, kes naudiks rasket kehamängu. Kui maamehe jõuga Allingu hakkab teda juba korvist eemal töötlema, võib väheste kogemustega mustanahalise mehe elu üsna kibedaks muutuda.

Eesliinide võrdluses võib siiski Kalevile anda kerge eelise. Kuigi Joosep Toome liigub väljakul pealtnäha uniselt ja juba aastaid oodatakse temalt rohkem, kui mees on suutnud näidata, siis tema ja Kristjan Kitsing on kokkuvõttes ehk veidikene tugevamad kui tartlaste Bill Amis ja Rain Raadik.

Olenemata meeskondade seisust on Kalevi ja Tartu duellid alati ettearvamatud.