Tänavuse korvpallihooaja hakul ei ennustanud miski, et 13. mai õhtul tõuseb 68-aastane veterantreener Dušan Ivkovic koos Pireuse Olympiakosega Euroopa korvpalli valitsejaks. Kuid Ivkovic tegi oma hoolealustega imet ja viis suvel lagunemise äärel olnud klubi Euroliiga võitjaks.
«Õnnitlen ja tänan oma mängijaid, kes võitlesid kuni viimase sekundini,» lausus Ivkovic pärast Euroliiga finaalis Moskva CSKA üle saadud nappi võitu 62:61. «Kui olime 19-punktilises kaotusseisus, ütlesin meestele, et see on nende mäng – pingutage edasi ja me võime võita.»
Olympiacose klubi jaoks oli eneseületamine juba pääs Euroliiga nelja tugevama finaalturniirile. Seejärel sepistati suurüllatus poolfinaalis, kus saadi jagu ilmselgest soosikust Barcelonast. Ja kõige lõpuks finaal, kus Olympiacos võitis tänu Georgios Printezise viskele.
Olympiacose mängijate rõõmul polnud piire. Printezise silmis olid pisarad, finaalis hiilanud Kostas Papanikolao hüppas korraks isegi kohtunike lauale ja vibutas käsi spordisaali lae suunas, finaali parimaks mängijaks tunnistatud Vassilis Spanoulis mattus kaaslaste ja väljakule tormanud fännide kaelustustesse. Kogu selle möllu keskel seisis aga väärikas vanahärra Ivkovic ja võttis vastu õnnitlusi.
Ivkovic võitis meeskonnaga, kus oli vaid üks esimese suurusjärgu täht Spanoulis. Möödunud hooaja järel teatasid Olympiacose omanikud vennad Angelopoulused, et astuvad tagasi – kõlavate nimedega mängumehi palganud meeskonnal olid tekkinud pallurite ees suured võlad, pealegi polnud staaride kokkukuhjamine andnud soovitud tulemusi.
Mängijatele anti vaba voli meeskonnast lahkuda – ainsana suudeti palgale jätta Spanoulis, kelle ümber hakkas Ivkovic võimaluste piires ehitama uut meeskonda.
Spanoulisele tunti kaasa, sest meeskonnas ei nähtud perspektiivi jõuda suurte võitudeni. Tema kaaslaseks olid täiesti tavalised mängijad – mõned Kreeka noorema põlvkonna ja väheste kogemustega pallurid, seesama Printezis, kes veetis vahepeal kaks säratut hooaega Malagas, tagamängija kasvuga, kõigest 198 cm pikkune tsenter Kyle Hines ja hooaja jooksul mujal klubides tuhmunud mehed.
«Mul on väga hea meel, et meeskonnas oli selline liider nagu Spanoulis, kuid tegelikult olid kõik minu mängijad väga näljased,» kiitis Ivkovic. Spanoulis ise nimetas võitu uskumatuks. «Kogu hooaja vältel ei andnud me kordagi alla, nagu ka finaalis, kus tulime raskest seisust välja.»
Kaks nädalat enne finaalturniiri andis Ivkovic intervjuu Euroliiga koduleheküljele, kus ta tõstis esile meeskonna läbi hooaja kestnud arengut. «Kasvasime meeskonnana samm-sammult ja muutusime üha paremaks, aga meil on veel arenguruumi – võime saada veel paremaks,» teatas ta toona.
Olympiacose hooaeg kulges tõesti keeruliselt, ent otsustavatel hetkedel suudeti võtta vajalikud võidud. Alagrupiturniiril saadi kuue võidu ja nelja kaotusega teine koht, vahegrupis aitas kolme võidu ja kolme kaotuse juures edasi vaid paremus omavahelistes mängudes.
«Mõned inimesed väidavad, et see on minu parim hooaeg treenerina. Aga ma ise tunnen, peamine on teha kõik võimalik, aitamaks meeskonnal mängida head korvpalli,» rääkis Ivkovic enne otsustavaid mänge.
Dušan Ivkovic
• Sündinud: 29.10.1943
Saavutused treenerina:
Jugoslaavia koondisega
• MM kuld 1990
• EM kuld 1989, 1991, 1995
Pireuse Olympiacosega
• Euroliiga võitja 1997, 2012
Moskva Dinamoga
• ULEB Cupi võitja 2006
Ateena AEKga
• Saporta karika võitja 1999
Belgradi Partizaniga
• Koraci karika võitja 1979
Šiškauskas: kas peaksin end nüüd maha laskma?
Euroliiga finaali viimastel sekunditel kaks korda vabavisetel eksinud ja sellega vastastele võiduvõimaluse kinkinud Moskva CSKA leedulasest tagamees Ramunas Šiškauskas leiab, et juhtunut ei maksa liiga kaua põdeda.
«Jah, ma viskasin mööda. Kas peaksin end nüüd selle pärast maha laskma?» vahendas Sovetski Sport tema sõnu. «Loomulikult on mul kahju, aga elu sellega ei lõpe – ees ootab Venemaa meistriliiga finaal.
Šiškauskas kirjeldas ka saatuslike vabavisete ajal teda vallanud tundeid. Õigemini tunnete puudumist. «Mul polnud peas mingeid mõtteid, lihtsalt läksin ja viskasin. Midagi ei muutunud ka pärast esimest möödaviset – pidin uuesti proovima. Kui see vise läks samuti mööda, mõtlesin vaid sellele, et nüüd tuleb kaitsta.»
Venemaa ajakirjanikud juhtisid tähelepanu sellele, et CSKA mängijad oleks võinud teha vea ja jätta viimase viske õigus endale. «Võinuksime teha mida iganes, aga otsustasime nii. Mis sellest enam arutada,» pareeris Šiškauskas.