20 hooaega tagasi, 1993. aasta kevadel, võitis Jüri Lepp mängiva treenerina Kehra käsipalliklubiga esimese Eesti meistritiitli. Toona alistati finaali otsustavas mängus Põlva Serviti – vastane, kellega heitlemisest sai järgnevate aastatega koduse käsipalli klassika.
Eile alistas Lepa juhendatud Kehra tänavuse finaalseeria neljandas mängus Põlva Serviti 27:25 ja krooniti taas tšempioniks.
Lepale oli see Kehra peatreenerina kümnes meistritiitel. Täpselt sama palju tiitleid võitis ta veel täisjõus mängijana Eesti NSV meistrivõistlustel. Vaatamata suurele võidukogemusele, näis Lepp eile meeskonda juhendades sama näljane kui esimest trofeed ihkav noor treener. Tema hasart kandus üle ka mängijatele, kes tegutsesid fännide meeletu ergutuskisa toel emotsionaalselt, särtsakalt ja jõuliselt.
«Kodus on alati hea võita,» õhkas Lepp. «Seeria võti oli tegelikult esimeses mängus, mis meil õnnestus võõrsil võita. See tähendas seda, et meil oli kaks kodumängu garanteeritud.»
Kehra lubas Põlvale vaid ühe võidu, pühapäeval nende endi kodus. Mõistagi ei kaotatud toona meelega, kuid just see allajäämine lubas tuua võidupeo oma väikelinna kitsukesse saali. Fännid oskasid seda hinnata ja püsisid tribüünidel veel paarkümmend minutit pärast kohtumise lõppu.
Kehra võttis tänavusest hooajast kõik, mis võimalik – varem oli võidetud Eesti karikas ja Balti liiga. Iga kord oli alistatuks Põlva meeskond.
«Treenerina võitsin tänavu kolm tiitlit, kuid kaotasin kolm treeneri kohta,» märkis Lepp.
Ilmselgelt pidas ta silmas Eesti koondise peatreeneri kohta, mis jäi endiselt Kalmer Mustingu valdusesse. Kuid mis veel? «Ma ei taha sellest rohkem rääkida,» kõlas Lepa napp vastus.
Samas kinnitas Lepp, et kavatseb oma tööd jätkata: «Vähemalt Kehra meeskonnas olen ma treener, kõik muu ei sõltu minust. Tahan olla treener Eestis, Soome ma ei läheks. Usun, et 53-aastasena peaks olema karjääri tipus.»
Viimase paari aastaga on Kehra meeskonnas toimunud põlvkondade vahetus. Päris vanast kaardiväest on alles vaid 37-aastane Roman Glinkin, enamik mängijaid on sündinud aga 1990 või hiljem. Jõulises mängus tähendab see noorust.
«Kui meil õnnestub teha hea hooaeg ja kasvatada üles mõned mängijad, siis tavaliselt kutsutakse nad mujale,» tõdes Lepp. «Kas tänavust meeskonda õnnestub säilitada, pole minu otsustada… kõik sõltub rahalistest võimalustest.»
Võrreldes kogenud meeskondadega on noortest koosnevad klubid alati ebastabiilsemad.
Lepp juhtis tähelepanu sellele, et Eesti liigas ei maksa mõned komistused kuigi valusalt kätte. «Hooaja jooksul kaotasime Viljandile, Tapale ja Viimsile, kuid tähtsates mängudes olime kõvad,» märkis Lepp.
Serviti peatreener Kalmer Musting oli pärast eilset allajäämist ja hõbemedali saamist pettunud olekuga. Sarnaselt Lepaga pidas ta otsustavaks seeria avamängu. «Seal tegutsesime halvasti,» mõtiskles ta. «Tegelikult jäi kõik minu taha – kui meeskond pole finaalseeriaks valmis, tuleb vaadata treeneri poole.»
Kuigi veel viis-kuus aastat tagasi oli just Põlva meeskond noortest kubisev värske tulija, ootab neid nüüd ees põlvkondade vahetus. «Mitmed vanemad mehed lahkuvad, paljude elu on liikunud Tallinna suunas,» tõdes Musting. «Kui tahame olla korralik meeskond, tuleb tuua juurde palju noori mängijaid. Leegionäride asjus langetame otsuse hiljem.»