TEISIPÄEV, 26. JUUNI: kes on tänavuse EMi staar?

Kaheksajalg Paul kogus 2010. aasta MMi ajal kõvasti tuntust. Foto: SCANPIX

TEISIPÄEV, 26. JUUNI

Madis Kalvet: kes on tänavuse EMi staar?

 

Kaks aastat tagasi toimunud jalgpalli MMil tõusis tõeliseks staariks ja meedia lemmikuks Saksamaal Oberhauseni okeanaariumis elanud kaheksajalg Paul, kes ennustas õigesti kõik Saksamaa koondise tulemused finaalturniiril ning pani finaalis täppi ka Hispaania triumfi.

Pauli hämmastavad ennustused tõmbasid talle hulganiselt tähelepanu ning Lõuna-Aafrika Vabariigi staadionitelt kõlanud vuvuzelade pinina kõrval oli tegemist ühe enim kõneainet pakkunud teemaga MMil. Pauli eeskujul on ennustajatena proovitud hulganiselt erinevaid loomi ning seda erinevates riikides, kuid keegi pole suutnud oma kuulsa eelkäija jälgedes sammuda.

Sarnane on olukord ka tänavusel EM-finaalturniiril, et ükski mängija ega persoon pole suutnud endast seni maha jätta sellist märki, et just temaga peaks seostama tulevikus 2012. aasta EMi.

Kihlveokontori Paddy Poweri kirjaga aluspükse näidanud taanlane Nicklas Bendtner, palja ülakehega EMi vastu protesteerivad ühenduse FEMEN liikmed ja võimsalt laulnud Iirimaa fännid jäävad küll meelde, kuid siiski pole tegemist piisavalt suurte sündmustega, mis jääksid EMi meenutama.

Samamoodi pole ükski mängija suutnud teha selliseid etteasteid, et just tema oleks see, kellega seoses meenuks tulevikus tänavune finaalturniir.

Vaadates nelja parema sekka jõudnud suurfavoriitide Hispaania, Saksamaa ja Itaalia koosseise, siis tegemist on väga ühtlaste meeskondadega, kus igal päeval võib särada erinev mees ning ükski nendest meeskondadest ei looda vaid ühele tähtmängijale. Kogu sellest seltskonnast on kõige värvikam persoon kahtlemata Itaalia ründestaar Mario Balotelli, kuid lisaks Iirimaa võrku löödud iluväravale on ta rohkem meelde jäänud heade olukordade luhtamisega, kus ta pole suutnud piisavalt kiiresti tegutseda.

Loomulikult on finaalturniiri tähtsamad kohtumised veel ees ja siinkohal võib veel aset leida muutusi. Seni on vast kõige rohkem tähelepanu suutnud endale tõmmata tihtipeale käsi laiutav Portugali tähtmängija Cristiano Ronaldo. Enne tänavust finaalturniiri polnud tema püss seni eriti suurturniiridel paukunud ning kahel EMil oli ta kokku löönud kolm ja kahel MMil kaks väravat.

Tänavu on tal ette näidata aga juba kolm tabamust ning kui Portugal peaks poolfinaalis tema eestvedamisel lõpetama Hispaania järjekordse tiitlijahi, siis tegemist oleks kindlasti mehega, kellega võidakse tulevikus tänavust suurturniiri seostada. Samas on tegemist jalgpallimaailmas niivõrd suure staariga, et temalt oodataksegi pidevalt vaid selliseid esitusi.

 

ESMASPÄEV, 25. JUUNI

Madis Kalvet: Itaalia – Inglismaa kohtumine oli tänavusel turniiril ajalooline

Itaalia ja Inglismaa vahel eile toimunud jalgpalli EMi veerandfinaal oli tänavusel turniiril ajaloolise tähendusega, kuna esmakordselt jäid Poolas ja Ukrainas toimuval turniiril mängust väravad löömata.

Samas on ka tänavune EM-finaalturniir (alates sellest, kui lõppvõistlusele on pääsenud 16 meeskonda) esimene, kus kõikides alagrupiturniiri kohtumistes löödi vähemalt üks värav. Varasemalt on 0:0 viike nähtud juba alagrupimängudes.

Siiski ei tähenda see seda, et tänavu oleks erakordselt resultatiivne finaalturniir. Kokku on seni peetud 28 kohtumist ja selle aja jooksul on löödud 69 väravat, mis teeb keskmiseks 2,46 tabamust ühe mängu kohta.

Kahel eelneval EMil on selleks näiduks lõpuks jäänud 2,48 ning 2000. aastal koguni 2,74. Vimati nähti tänavusest aastast keskmiselt vähem väravaid 1996. aasta EMil, kui keskmiselt sahistati väravavõrku 2,06 korda kohtumise jooksul. Siiski on veel Poolas ja Ukrainas jäänud pidada kolm matši ning kahe eelmise finaalturniiriga samale pulgale jõudmiseks oleks vaja neis kohtumistes lüüa kaheksa väravat.  

KOLMAPÄEV, 20. JUUNI

Madis Kalvet, Varssavi: kesklinnas ostetakse, staadioni ümbruses müüakse pileteid

Jalgpalli EMi edenedes tõusevad aina enam hinda ka mängupiletid ning nii võib homse esimese veerandfinaali (Portugal – Tšehhi) eel näha Varssavis mitmeid piletitega hangeldajaid.

Kui kesklinnas üritatakse enamasti pileteid osta, siis mängustaadioni ümbruses käib vastupidine tegevus ja mängupääsmeid üritatakse pigem maha müüa...

Samas said kesklinnas omavahel kokku ka kaks meesterahvast, kellest üks hoidis käes silti, millel ta avaldas soovi piletit osta ja teine mees, kes pakkus pileteid müügiks. Pärast pikka konsulteerimist siiski ükski mängupääse omanikku ei vahetanud ja mehed sammusid edasi erinevates suundades.

Kesklinnas pileteid osta soovinud isikud olid samas eitava vastuse puhul (et kahjuks pole mida müüa) agaralt valmis kohe aga samale isikule hoopis mängupääset müüma. Loomulikult oli nende kahe soovi/pakkumise hinnavahe märgatav.

Nii soovisid hangeldajad enamasti pileteid osta umbes saja euroga või veelgi odavamalt. Samas müügiks pakuti pääsmeid 200 kuni 300 euroga, seda sõltuvalt istekohast. 

TEISIPÄEV, 19. JUUNI

Madis Kalvet, Poznan: fännid pakkusid mängust suurema elamuse

Jalgpallimängu puhul on tavaline, et vaatama minnakse mängu ennast ja ise elatakse samas ka ühele meeskonnale kaasa.

EM-finaalturniiri kohtumine Iirimaa ja Itaalia vahel sundis kohati mängust enam jälgima hoopis iirlastest fänne, kelle laulud olid matšist tihti paeluvamad.

Kuigi Itaalia tegi senisest kolmest kohtumisest oma kõige tagasihoidlikuma esituse ja iirlased osutasid neile üsna südi vastupanu, siis lõpptulemus 2:0 Itaaliale oli pigem asjade loogiline käik.

Nii on ka finaalturniiril pakkunud rohkem kõneainet rõõmsad ja laulvad Iirimaa koondise fännid, kui nende enda koondis. Mängu ajal jätsid mitmel puhul ka ajakirjanikud oma töö pooleli, et kuulata iirlastest fännide võimsat lauluhäält.

ESMASPÄEV, 18.JUUNI

Madis Kalvet, Poznan: jutud ebaturvalisest EMist on tugevasti liialdatud

Ukrainas ja Poolas toimuva jalgpalli EM-finaalturniiri eel räägiti palju, et tegemist on riikidega, kus fännid ei saa ennast turvaliselt tunda. Esimestel päevadel aset leidnud kaklused justkui kinnitasid seda, kuid tegelikkuses pole võistluspaikades midagi ohtlikumat, kui ükskõik millisel varasemal suurturniiril.

Nii on ka kohalikud võimuesindajad linnades sisuliselt iga nurga peal olemas ja ka turistide poolt kõige tihedamalt kasutatavates ühistranspordi liinides võib korraga näha kahte politseinikku, kes asjade käigul silma peal hoiavad.

Pigem on tegemist olnud üksikute konfliktidega ja kuna enne EMi tõstati seda teemat eelkõige Lääne-Euroopa meedias väga teravalt, siis on seejärel kinni hakatud igast väiksemastki rüselusest. Samas on ka varasemalt suurturniire külastanud ajakirjanike sõnul kõik korraldatud väga hästi ja turvalisuse pärast pole vaja muretseda.

Kui eelmisel nädalal lõid laineid Poola ja Venemaa fännide vahel aset leidnud kaklused, siis tõenäoliselt oleks mingit sorti rüselus toimunud ka siis, kui mäng oleks peetud näiteks Saksamaal. Seega pole küsimus mitte riikides, kes võistlusi korraldavad ja pigem tuleb selliseid intsidente ette igal suurturniiril.

Nii on kuulda, et ka Inglismaa koondise poolehoidjad hakkavad aina enam oma hirmudest üle saama ning on leidmas teed Ukrainasse. Eelkõige tuleb siinkohal väidetavalt tänada juba kohale sõitnud fänne, kes on sealt siis saatnud edasi sõnumi, et karta pole vaja midagi. Loomulikult mängib siin oma osa ka inglaste seni küllaltki edukas esinemine finaalturniiril.

Kui Ukrainas võib mõningaid puudujääke leida, siis Poolas sujub kõik plaanitult ja korraldajad on näinud tõsiselt vaeva, et asjad sujuksid. Kui hindade ülesse kruvimisega pandi võistluspaikades väheke mööda, eriti just Ukrainas, siis millegi muu üle nuriseda oleks patt.

PÜHAPÄEV, 17. JUUNI

Rainis Karro: kas Kreeka teeb Kreekat?

Eile õhtul jõudsid lõpule mõõduvõtud EMi A-alagrupis. Üllatuslikult liikusid sellest grupist veerandfinaali Tšehhi ja Kreeka.

Mõeldes Kreeka edasijõudmisele, tuleb ilmselt paljudele meelde 2004. aasta finaalturniir. Kreeklased tulid, nägid ja võitsid.

Kas midagi sellist võiks korduda kaheksa aastat hiljem ?

Kreeklaste EM algas dramaatiliselt - kahe punase kaardiga vürtsitatud mängus viigistati korraldajamaa Poolaga 1:1. Teise mängu kaotus lülitas paljude meelest Kreeka juba konkurentsist, sest viimasest mängust Venemaa vastu vajati võitu. Võit teeniti ja edasipääs on tõsiasi.

Kui võrrelda alagrupi seise kaheksa aasta tagusega, võib tekkida tõeline deja vu tunne.

Toona võitis A-grupi küll Portugal, kuid seisud grupis olid pea identsed. Grupi võitjal oli kuus punkti, kahel järgmisel neli punkti ja nendest kahest sai edasi just Kreeka. Toona jäi grupis kolmandaks Hispaania ning ka sellel turniiril alagrupis A mänginud Venemaa jäi 3 punktiga viimaseks.Sarnaselt käimasolevale turniirile lasid kreeklased endale lüüa sama palju väravaid, kui ise skooriti.

Kreekat ei loeta favoriidiks, kuid suursoosikute hulka ei kuulunud Lõuna-Euroopa riik ka toona. Lisaks suutis Kreeka EMile kvalifitseeruda ilma ühtegi kaotuseta. See ei tähenda, et Kreeka sellel turniiril võitma peaks, kuid kes iganes nende vastaseks tuleb, peab arvestama, et kerge tööpäev ees ootamas ei ole.

REEDE, 15. JUUNI

Madis Kalvet: kaheksa aastat tagasi kukutas konkurentide viik Itaalia konkurentsist. Kas ajalugu kordub?

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel on C-alagrupis tekkinud viimase vooru eel huvitav olukord, kus kolm meeskonda võivad lõpuks koguda viis punkti. Edasipääsu veerandfinaali tagavad nendest aga vaid kaks.

Enne viimast vooru on Hispaanial ja Horvaatial neli punkti, Itaalial kaks silma ning Iirimaa on seni punktideta. Esmaspäeval toimuvates matšides (kohtumised algavad samal kellaajal) lähevad vastamisi Hispaania – Horvaatia ja Itaalia – Iirimaa.

Kui Hispaania ja Horvaatia peaksid teisipäeval viiki mängima ja Itaalia alistama Iirimaa, siis ongi kolmel meeskonnal võrdselt punkte ja tuleb selgitada üks meeskond, kelle jaoks on turniir lõppenud. Kuna sellise stsenaariumi korral on kõik kolm meeskonda omavahel viiki mänginud, siis veerandfinaali tagavad pääsme meeskonnad, kes on löönud omavahelistes kohtumistes rohkem väravaid.

Kuna Itaalia mängis nii Hispaania kui ka Horvaatiaga 1:1 viiki, siis on trumbid justkui Horvaatia ja Hispaania käes. Kui nemad peaksid tegema omavahel 2:2, 3:3, 4:4 jne edasi viigi, siis veerandfinaali sammuksid just nemad ja Itaalia jaoks oleks turniir lõppenud.

Itaallastel tasub järgmise vooru eel ollagi skeptiline, kuna kaheksa aastat tagasi oldi sarnases olukorras ja just niimoodi nende jaoks turniir läbi sai.

2004. aasta EMil oli C-alagrupis (ka toona kuulus Itaalia C-alagruppi sarnaselt tänavusele turniirile) viimase vooru eel Taanil ja Rootsil neli, Itaalial kaks ja Bulgaarial null punkti ning kolmandas voorus läksid vastamisi Itaalia – Bulgaaria ja Taani – Rootsi.

Itaalia alistas küll 2:1 Bulgaaria (eelnevalt oli 0:0 viigistatud Taaniga ja 1:1 Rootsiga), kuid samal ajal tegid Taani ja Rootsi sõbraliku 2:2 viigi ning itaallaste jaoks oligi turniir läbi.

NELJAPÄEV, 14. JUUNI

Madis Kalvet: ajalugu ennustab EM-kulda Saksamaale

Spordimaailmas koostatakse pidevalt erinevat statistikat ja see on omakorda tohutu varasalv, millest on võimalik teha erinevaid järeldusi.

Nii otsitakse ka jalgpalli suurturniiride eel erinevaid seoseid, mis võiks ennustada tulevast võitjat või põrujaid. Heites pilku tänavuse turniiri ühe favoriidi Saksamaa eelnevatele tulemustele EM-finaalturniiridel, siis sealt joonistub välja üsna huvitav muster.

Enne käimasolevat EMi on Saksamaa osalenud kümnel Euroopa meistrivõustluste finaalturniiril ja kokku on need toonud kolm kuldset ja kolm hõbedast autasu. Huvitav on asja juures aga see, et seni on hõbemedali võitmise järel järgmisel turniiril teenitud kuldsed medalid. Lisaks on kõik kolm hõbemedalit võidetud 16-aastase vaheaja järel.

1976. aasta EM: Saksamaale hõbemedal

1980. aasta EM: Saksamaa kroonitakse Euroopa meistriks

1992. aasta EM: Saksamaale hõbemedal

1996. aasta EM: Saksamaa kroonitakse Euroopa meistriks

2008. aasta EM: Saksamaale hõbemedal

2012. aasta EM: ???

KOLMAPÄEV, 13. JUUNI

Rainis Karro: Hollandi peatreeneril on ohtralt mõtteainet

Täna õhtul jooksevad EM finaalturniiril murule Saksamaa ja Holland – vastasseis, mis paneb peagi miljonid südamed kiiremini põksuma ning miljardid närvirakud selle maailmaga hüvasti jätma.

Kõige rohkem muremõtteid tiirleb peas kindlasti Bert van Marwijkil, kelle juhendada on meeskond oranžis. Esimesest mängust on kaasa võtta tühjad pihud. Samas kui Saksamaa aktsiad on pärast Portugali alistamist märksa kõrgemal.

Lisaks tulemusele jättis tugevalt soovida ka mängupilt. Kaitses lasti vastasel tekitada ohtlikke olukordi ja kuigi rünnakus suudeti luua ohtralt võimalusi, jäi üldises plaanis puudu nii energilisususest kui ka võimest tekitatud olukordi realiseerida.

Kuigi mängijatevaliku juures võib tõstatada küsimusi, siis suurimaks murekohaks tundub olema hoopis see, kuidas panna mehed platsil endil jalgu alt jooksma. Kuidas innustada mehi võitlema iga meetri pärast väljakul ning jätma endast sada protsenti platsile. Taani vastu sellist südikust kindlasti näha polnud - mehed mängisid nagu mõne suurklubi staarid, kes värskelt UEFA Meistrite Liigast kukkunutena Euroopa Liigas tujutult palli veeretavad.

Kui rääkida mängijatevalikuga seotud probleemidest, siis esimene ja enim kõneainet tekitanud dilemma paikneb ründeliinis. Valida on kahe fenomenaalse hooaja teinud ründaja – van Persie ja Huntelaari vahel.

Ühest küljest oleks lihtne öelda, et tugevamas liigas säranud van Persie peaks alustama ka koondise põhikoosseisus. Kuid klubijalgpallis näidatud suurepärast vormi pole van Persie Oranje särgis suutnud reprodutseerida. Eks ole Hollandi poolehoidjatel meeles tema esitused kaks aastat tagasi LAVis peetud MMil. Ka käimasoleva turniiri esimese mängu esitust heaks nimetada oleks sulaselge ilustamine. Äkki oleks van Marwijkil mõtet selles otsustavas mängus loota Hunteri hüüdnime kandva härra peale?

Paraku pole see probleem sugugi ainus. Keskväljale peab valima mängija paarist van der Vaart ja Sneijder. Raske oleks näha viimatinimetatut alustamas, kuna Sneijder on olnud pikemat aega lendavate hollandlaste metronoomiks ja niiditõmbajaks. Sellegipoolest tuleks van der Vaarti potentsiaali efektiivsemale ärakasutamisele kindlasti mõelda.

Kui eelmisel turniiril oli äärtele valik väga suur, siis selleks korraks on see märgatavalt kokku kuivanud. Afellay on FC Barcelonas taandunud sügavale pingile ning koondise raudvara Dirk Kuyti minek pole enam see, mis mõned aastad tagasi. Viimase MMi aegu algkoosseisu uksele koputanud Eljero Elia on oma tagasihoidliku klubivormi tõttu hoopiski koondisest eemale jäänud.

Probleeme on ka kaitses, kuid seal ei ole niivõrd probleemiks valikute rohkus. Pigem on puudu maailma teravaimasse tippu kuuluvatest meestest. Ei ole Hollandil oma Hummelsit ega ka mitte Lahmi.

Mängijatevalikuga seotud probleeme süvendab asjaolu, et nimetet mängijaid väljaspool positsiooni või siis valikust mitut korraga on raske kasutada. Seni pole erilist tulemust andnud ei van Persie mängitamine äärel ega ka keskväljaduo van der Vaart-Sneijder üheaegne mängitamine.

Saksamaagi ei jätnud avamängus just fenomenaalset muljet, kuid Hollandi probleemid näivad märksa fundamentaalsemad. Samas on hollandlaste selg vastu seina – kui täna võita ei suudeta, oodatakse neid peagi kodumaal mädamunade ja tomatitega... 

TEISIPÄEV, 12. JUUNI

Rainis Karro: suured hüppavad lati alt läbi, väiksemad üllatavad

Jalgpalli EM finaalturniiril sai eilse õhtuga läbi esimene mängude voor ning kõik 16 kvalifitseerunud meeskonda on oma esimese mängu ära pidanud. On olnud üllatusi, on olnud etteaimatava tulemusega mänge kuid üldine trend kipub näitama, et eeldatavad suurfavoriidid polegi nii võimsad kui nendest oodati.

Enne suurturniiri oli jalkafännide huulil suur trio Hispaania-Saksamaa-Holland sama kindlalt kui ärkamisajal võis laulupidudel kuulda Tõnis Mägi laulu «Koit». Peale esimest vooru on aga suurfavoriitidel kamba peale kogutud üheksast võimalikust vaid neli punkti. Paremat minekut on näidanud meeskonnad keda esimese suurusjärgu favoriitideks ei peetud.

Esimese favoriidina astus võistlustulle Holland, kellelt fännid ootavad atraktiivset ründemängu ja kuulsat totaalset jalgpalli, kuid reaalsuses nähti vähese tahtmisega ja üsnagi tujutult mängivat Oranjet. Ründes loodi küll arvukaid võimalusi, kuid ära ei suutnud neid realiseerida ei Premier League väravakuningas Robin van Persie ega ka Bundesliga viimase hooaja edukaim ründaja Klaas-Jan Huntelaar. Seevastu taanlased üritasid aktiivselt, pugesid korra kaitsest läbi, kasutasid oma võimaluse ning kirjutasid tabelisse kolm punkti.

Teises sama grupi mängus olid ootused noorele Saksamaa meeskonnale samad – atraktiivne mäng, palju võimalusi ja kolm punkti. Täideti nendest ainult viimane. Vastupidiselt Hollandile suudeti kaitse lukus hoida kuid probleeme oli rünnakufaasis. Lõpuks suutis maailma üheks parimaks tipuründajaks peetav Mario Gomez oma aja ära oodata ning mängu ainsaks jäänud värav viis Sakslased surmagrupi liidriks. Atraktiivset stiili ja mängulist üleolekut Die Mannschafti toetajad aga ei näinud.

Nimetet kolmikust oli raskeim vastane Hispaanial. Lahti tuli murda Itaalia kaitse millega on valitsevatel maailmameistritel varemgi probleeme olnud. Mängule läksid hispaanlased huvitava taktikaga- platsil polnud ühtegi „puhtaverelist“ ründajat. Nende stiilil on kriitikuid ja palavaid armastajaid kuid mäng Itaalia vastu näitas, et kõige efektiivsem see just pole.Kuigi mängus oli põnevust ei saaks öelda, et suurfavoriidid oleks Azzurri kindlalt üle mäninud. See peegeldus ka tulemuses – mõlemad meeskonnad skoorisid ühel korral ning mäng lõppes viigilise tulemusega.

Üle ootuste põnevaid ja vaatemängulisi lahinguid on pakkunud hoopis teised võistkonnnad- Venemaa, Ukraina, Horvaatia. Ka võistluste avamäng Poola ja Kreeka vahel kujunes väga põnevaks ning dramaatiliseks kui mõlemalt poolt saadeti mängija platsilt minema ning kreeklased jätsid kasutamata penalti. Seevastu Inglismaa-Prantsusmaa mängu jooksul leidis kaameramees tribüünilt suisa unnesuikunud prantslaste fänni.

Kindlasti on oma osa favoriitide tagasihoidlikel tulemustel ja mängupilidil sellel, et tegu on alles esimese mänguga ning keegi ei taha turniiri kaotusega alustada. Peale esimest vooru ei tasu veel kedagi maha kanda kuna edasipääsemisvõimalused on kõigil endiselt olemas.Siisiki onhunnik küsimusi õhku paisatud ja tulevik näitab, kas favoriitidel on neile vastused olemas.

ESMASPÄEV, 11. JUUNI

Madis Kalvet: mida suutnuks Iirimaa asemel Eesti?

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel tegi eile avalöögi Iirimaa, kes mäletatavasti kukutas play-off’is konkurentsist Eesti. Kindlasti mõtles nii mõnigi eestlaste poolehoidja, et horvaatite vastu oleksid võinud platsile joosta hoopis sinisärgid.

Nii peatus eilse Hispaania ja Itaalia kohtumise vaheajal ETV stuudios ka Raio Piiroja kergelt novembris Tallinnas aset leidnud matšil (Iirimaa võitis kohtumise 4:0), kui ta mainis, et kui itaallaste sinisel särgil oleks olnud Eesti vutiliidu embleem, siis oleks Viktor Kassai välgutanud tunduvalt rohkem kaarte (Eesti lõpetas toona kohtumise üheksakesi, kuna platsilt saadeti ära nii Piiroja kui ka Andrei Stepanov).

Nii on ka rohkem kui pool aastat hiljem ungarlasest õigusemõistja Eestis endiselt vihatud inimene, kellega seotud uudised koguvad alati suurel hulgal negatiivseid kommentaare. Vaadates EMil C-alagrupi koosseisu, siis finaalturniirile pääsemise korral oleksid meid ees oodanud aga tõsiselt rasked katsumused ning see käib ka sinna lõpuks jõudnud iirlaste kohta.

Eile Iirimaa käsi kõige paremini ei käinud ning avakohtumises tuli vastu võtta 1:3 kaotus Horvaatialt. Kui arvestada, et järgmistes matšides on neid ees ootamas tiitlikaitsja Hispaania ja neljakordne maailmameister Itaalia, siis võib eeldada, et oma suurima võidu(punkti)võimaluse sel EMil lasid iirlased eile käest.

Samas on Eesti lähiajaloos mänginud kõikide C-alagrupi meeskondadega ning kergeid järeldusi võib sellest teha, mida oleksime võinud finaalturniirilt oodata. Hispaaniaga kuulus Eesti ühte alagruppi 2010. aasta MM-valiksarjas, kus mõlemas matšis jäädi vastasele 0:3 alla.

Itaallastega oli Eesti üheks alagrupis 2012. aasta EM-valiksarjas ning siis võttis Itaalia koduväljakul 3:0 ning Tallinnas 2:1 võidu. Horvaatiaga kohtus Eesti vahetult enne praegust finaalturniiri ning selles matšis teenis Horvaatia 3:1 võidu.

Kokku on Eesti mänginud Hispaania, Itaalia ja Horvaatia vastu 16 kohtumist ning kirja on saadud kaks viiki (mõlemad Horvaatia vastu) ja 14 kaotust. Nendes matšides on Eesti löönud kokku neli väravat. Korra on horvaatide ja itaallaste väravavvõrku sahistanud Martin Reim ning korra on Itaalia vastu täpne olnud Sergei Zenjov ja Horvaatia vastu Konstantin Vassiljev.

Kui ajalugu ja statistika ei näita loomulikult kõike, siis C-alagrupile peale vaadates tuleb tõdeda, et finaalturniirile pääsemise korral oleks selles seltskonnas Eesti jaoks olnud ühe punkti teenimine juba üsna korralik tulemus. Suure tõenäosusega pole erilist punktisaaki loota ka iirlastel.

PÜHAPÄEV, 10. JUUNI

Peep Pahv: arusaamatu ukrainofoobia

Teadupärast mängivad EM-finaalturniiril kaheksa meeskonda Poolas ja kaheksa meeskonda Ukrainas. Arusaamatul kombel elavad aga EMi ajal Ukraina pinnal vaid kolm koondist – ülejäänud eelistavad pesitseda Poola poolel.

Meeskondade arusaamatutel otsustel pole ühtegi mõistuspärast seletust. Miks ei peaks sobima elamiseks ja treenimiseks selline kaunis linn nagu Lvov (jah, just selline nimekuju on siiski harjumus- ja suupärane, nagu ka Harkov)? Kaheksakümnendatel veetsin seal kaks aastat Nõukogude armee ridades ja olen sinna sattunud korra ka käesoleval sajandil – kena ja täiesti euroopalik linn. Kindlasti mitte millegi poolest halvem kui suvaline Poola linnake. Halbu mälestusi pole ka kümne aasta tagusest Harkovis käigust. Linn nagu iga teinegi siin maamunal.

Kuid EMi koondised eelistavad nendes linnades viibimise asemel võtta ette tuhandete kilomeetrite pikkusi reise, et jõuda 24 tundi enne järjekordse kohtumise algust mängupaigast 80 km raadiusesse ja pärast pallilahingut taas meie mõistes teise ilma otsa naasta.

Kas läänemaailmas on tõesti võetud liiga tõsiselt kohati suisa pahatahtlikult mõjuvaid dokumentaalfilme Ukrainas valitsevast õudusttekitavast elust, rassismist, peksmistest ja muust sellisest? Mõistagi tuleb kõik sellised ilmingud hukka mõista, kuid nende võimendamine pole õige.

Ma ei usu, et Ukrainas on jalgpallifännide vahelisi kaklusi rohkem kui näiteks Inglismaal, Hispaanias või Itaalias. Ebaadekvaatselt käituvaid jalgpalli «fänne» leidub kõikjal.

Samuti ei saa öelda, et Ukraina linnades oleks elu ohtlikum kui mõnes muus Euroopa linnas. Idioote ja ajudeta vägivallatsejaid ning kriminaalseid jõukusid leidub igas linnas.

Küsimus ei tohiks olla ka elamis- ja treeningutingimustes. Jalgpall on Ukrainas väga tähtis spordiala ja kõigis neis linnades on oma meeskonnad ja spordibaasid olemas. Ja mis puudutab Ukraina sööke – no need viivad ju keele alla. Kui kohalik roog ei sobi, saab ju oma kokad ja produktid alati kaasa võtta.  

Leidub siiski ka mõistlikke jalgpalliriike. Prantsusmaa valis elupaigaks Donetski. Selles linnas peavad nad ka kaks oma alagrupi kohtumist. Kolmandaks mänguks võtavad nad ette teekonna Kiievisse. Kõige mugavam on elu rootslastel, kes valisid elupaigaks Kiievi ja seal linnas peavad nad ka kõik kolm oma alagrupi kohtumist. Kiievis pesitseb ka Ukraina enda meeskond.

Seevastu selle alagrupi neljas liige Inglismaa heitis ankurusse Poolas Krakowis. Linnulennult jääb see Donetskist 1700 km kaugusele. Kaevurite linna peavad inglased sõitma aga alagrupiturniiri jooksul kaks korda…

Täiesti ebamõistlikult on talitanud ka B-alagrupi meeskonnad. Hollandi Krakowis elamist võib pidada veel kuidagi mõistetavaks – Ukraina piirini jääb sealt umbes 250 km. Kuid Saksamaa eelistas Läänemere sadamalinna Gdanskit, Taani peatuspaik Kolobrzeg asub Läänemere lõunaosas, kust Taani endasse vaid kiviga visata, mängupaika Harkovisse aga oma 1600 km, Portugali meeskond elab aga Lääne-Poolas Opalenicas. See teeb sama välja, kui Eesti oleks finaalturniirile pääsedes sõitnud iga mängu järel Tallinnasse puhkama. Ajuvaba ju…    

LAUPÄEV, 9. JUUNI

Madis Kalvet: osseedist saab Venemaa jalgpalli uus superstaar?

Lisaks Venemaa jalgpallikoondise 4:1 võidule Tšehhi üle tõusis EMi avapäeval tähelepanu keskpunkti ka võitjate noor ründaja Alan Dzagojev.

Kui Venemaa on EMile tulnud küllaltki kogenud meeskonnaga ja head kokkumängu peetakse nende üheks trumbiks, siis Beslanis osseetidest vanemate perre sündinud Dzagojev võib lähiaastatel tõusta Venemaa jalgpalli suurimaks staariks.

21-aastane Moskva CSKA mängumees on koondises löönud eilse kohtumise järel juba kuus väravat (tšehhide väravavõrku sahistas ta eile kahel korral) ning juba varasemalt on talle ennustatud suurt tulevikku.

«Dzagojev on tark mängija ja teab ka ise, et ta mängis hästi,» kiitis venelaste kapten andrei Aršavin pärast kohtumist noort meeskonnakaaslast.

Mäletatavasti tegi nüüdseks 31-aastane Aršavin neli aastat tagasi EMil suureprase turniiri ning vedas Venemaa koondise poolfinaali. Seejärel tõusis ta juba Euroopa suurklubide huviorbiiti ning teenis lõpuks lepingu Londoni Arsenaliga.

Praeguses kogenud Venemaa koondises on Dzagojev üks väheseid, keda võib tõenäoliselt näha veel paljudel suurturniiridel. Samas poleks väga suur üllatus, kui ta lähiajal pühib Venemaa tolmu jalgadelt ja proovib läbi lüüa mõnes veel suuremas liigas. Esialgu on ta lihtsalt tänulik, et koondise peatreener Dick Advocaat talle eile põhikoosseisus mänguaega andis.

«Minu jaoks oli pärast vigastust väga keeruline olukord, kuid pärast seda, kui Marat Izmailov sai kohtumises Itaaliaga vigastada, siis tekkis mul võimalus pääseda algkoosseisu. Ma tahaksin tänada treenerit, et ta mulle võimaluse andis,» märkis Dzagojev.

KOLMAPÄEV, 6. JUUNI

Madis Kalvet, Le Mans: prantslased ootavad uut tõusu

Eesti jalgpallikoondis sai enne EM-finaaltunriiri jõudu katsuda kolme sinna jõudnud meeskonnaga. Kui nii Ukraina, Horvaatia kui ka Prantsusmaa loodavad EMil alagrupist edasi murda, siis prantslaste sooviks on eelnenud ebaõnnestunud turniiride (eelmisel EMil ja MMil langeti konkurentsist juba alagrupiturniiri järel) järel taastada ka oma positsiooni Euroopa jalgpalli tipus.

Eelkõige on Prantsusmaa lootused pandud Madridi Reali ründaja Karim Benzema ja Müncheni Bayerni osava äärepoolkaitsja Franck Ribery õlgadele. Kohtumises Eestiga näitasid mehed väljakul suurepärast üksteisemõistmist ning matši järel tunnistas Ribery, et hea läbisaamine eraelus aitab neil ka palliplatsil paremat klappi leida.

Just nende meeste juhtimisel loodavadki prantslased lõpetada suurturniiride ebaõnnejada ning teenida pärast 2006. aasta MM-finaalturniiri esimene võit suvisel suurvõistlusel. Kui 2006. aastal jõuti Saksamaal toimunud MMil finaali, siis seejärel on neil suurturniiridelt kirjas vaid kaks viiki ning neli kaotust.

Ka kohalike sõnul on meeskonna sisekliima võrreldes paari aasta taguse ajaga tunduvalt paranenud ja nii loodetakse esialgu murda vähemalt veerandfinaali ning hea õnnestumise korral poolfinaali. Kindlasti hellitatakse aga lootusi ka 1984. ja 2000. aasta suuredu kordamisele, kui vastavalt Michel Platini ja Didier Deschamps said Prantsusmaa koondiste kaptenitena pea kohale tõsta Euroopa meistritele ette nähtud karika.

NELJAPÄEV, 31. MAI

Madis Kalvet: sakslastele on põhjust alati panustada

«Jalgpall on lihtne mäng - 22 meest ajavad 90 minutit palli taga ja lõpuks Saksamaa alati võidab,» on Inglismaa koondise legendaarse ründaja Gary Linekeri kuulsad sõnad.

Vaadates tagasi suurturniiride ajaloole, siis tundub, et kõige kindlam on alati panustada Saksamaa koondise edule – vähemalt poolfinaali jõuavad nad peaaegu, et alati.

Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril on Saksamaa osalenud kümnel korral ning kui arvata välja ebaõnnestunud 2000. ja 2004. aasta turniirid, kus piirduti alagrupimängudega, siis ülejäänud turniiridel on Saksamaa seitsmel korral jõudnud medalile ja korra leppinud viienda kohaga. Seitsmest medalist on seejuures kolm kuldsed, kolm hõbedased ja üks pronksine. Seega kui Saksamaa on seni kümme korda osalenud EM-finaalturniiril, siis koguni 60 protsendil kordadest on mängitud finaalis.

MM-finaalturniiril on sakslased mänginud aga 17 korda ning nelja parema sekka ehk poolfinaali on jõutud koguni 12 korda ja medal on kaela saadud 11 korda. MMidel on Saksamaal ette näidata kolm kuldmedalit, neli hõbedast autasu ja neli pronksi. Seejuures viimasel kolmel turniiril on kahel korral lõpetatud kolmandana ja korra teisena. MMidel on sakslastel finaali jõudmise protsent 41.

Ka 8. juunil algaval EM-finaalturniiril loetakse sakslasi suurte favoriitide sekka, valiksarjas näidati seejuures ülimat kindlust ning võideti kõik kümme kohtumist.

Midagi lihtsat Saksamaad EMil siiski ees ootamas ei ole, kuna alagrupis tuleb vastamisi minna Hollandi, Portugali ja Taaniga.

NELJAPÄEV, 24. MAI

Madis Kalvet: kas Hispaania valitsemisaeg saab läbi?

8. juunil algavate Euroopa jalgpallimeistrivõistluste eel võib suurfavoriitide nimed ülesse lugeda ühe käe sõrmedel ning nende sekka kuulub loomulikult ka tiitlikaitsja ja kaks aastat tagasi ka maailmameistriks kroonitud Hispaania.

Siiski tagasivaade ajaloole hispaanlastele tänavu edu ei ennusta. Kui seni on jalgpallis Euroopa meister selgunud 13 korda, siis ükski koondis ei ole seni suutnud veel tiitlit kaitsta. Kui meenutada, mis juhtus eelmise koondisega, kes hoidis enda käes korraga EM- ja MM-tiitlit, siis ka siit pole midagi rõõmustavat kaasa võtta. 1998. aastal maailmameistriks tulnud ja 2000. aastal Euroopa meistrivõistlustel triumfeerinud Prantsusmaa võis järgmisel suurturniiril (2002. aasta MM) teekonda kodu poole alustada juba alagrupimängude järel.

Kuigi konkurents Hispaania koondisesse on ülimalt tihe (Manchester Unitedi esiväravavaht David de Gea ei mahu arvatavasti kolme EMile sõitva puuriluku sekka) ja häid mängijaid jaguneb igale positsioonile mitmeid, siis esimesed tagasilöögid on hispaanlasi juba tabanud ka vigastuste vallas. Traumade tõttu jäävad turniirilt kõrvale nende läbi aegade suurim väravakütt David Villa ning kaitse üks tugisambaid Carles Puyol.

Samamoodi pole lõppenud hooajal kõige säravamaid esitusi näidanud 2008. aasta EM-finaalis ainsa värava löönud Fernando Torres. Lisaks ei suutnud klubihooaja lõpus tavapärast sära näidata mitmed FC Barcelona liidrid. Nüüd saabki EMil näha, kas karjääri jooksul kõikvõimalikke tiitleid võitnud Barcelona poolkaitsjad Xavi ja Andres Iniesta suudavad Hispaania mängumootori taas täistuuridel tööle panna. Samas viimastel hooaegadel on nimetatud mehed suutnud pea kohale tõsta alati ühe suure trofee – 2008. aastal võideti EM, 2009. aastal Barcelonaga Meistrite liiga, 2010. aastal võidutseti MMil ning 2011. aastal samuti Meistrite liigas. Tänavu jäi Barcelona ilma nii Meistrite liiga kui ka Hispaania meistritiitlist ehk seega oleks aega jälle koondise särgis suuri tegusid teha.

Hispaania kõrval loetakse EMil veel suurfavoriitide ringi 2008. aasta EM-hõbedat ja 2010. aasta MM-pronksi Saksamaad, 2010. aasta MM-hõbedat Hollandit ning 2006. aasta maailmameistrit Itaaliat. Ülejäänud meeskondade võimalusi peetakse juba väiksemateks.