Kuueaastase Karl Andersi ja kahese Toni Andree vastlapäev oli eile täiuslik – nende isa Anti Saarepuu tegi Libereci MMi sprindis elu parima sõidu ja õigustas paar kuud tagasi sõbralt saadud sõnumit: «Vana Anti on tagasi!»
Kuidas Saarepuu august välja ronis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult saabus õnn Karl Andersi ja Toni Andree õuele juba varem. Natuke vähem kui aasta tagasi. Just siis otsustas Saarepuu norralasest treeneri Bjørn Kristjanseni rootslase Niklas Gröni vastu vahetada.
Ega lastel polnud vahet – rootslane või norralane –, peaasi, et isa rohkem kodus oleks.
Ja isa oli jällegi rõõmus, et ei pidanud pisarates laste telefonikõnesid – «Issi, millal sa juba koju jõuad?» – vastu võtma.
Haigus haiguse järel
37-aastane Grön seadis Saarepuu treeningplaanid nii, et välislaagreid võimalikult vähe oleks. Et eestlane saaks võimalikult palju perega aega veeta. Kodumaal. «Mulle on lähedaste tugi väga tähtis. Varem olin mitu nädalat perest eemal, nüüd olen kõige rohkem kümme päeva ära olnud,» sõnas Saarepuu, kes on varem tunnistanud, et laste kurvameelsed kõned tõid talle endalegi pisara silma.
Just perekond ja lähedased on aidanud Võrust pärit sportlasel üle saada pea kolmeaastasest mõõnaperioodist. 2005. aasta Oberstdorfi MMi üheksanda kohaga särava komeedina suusataevasse lennanud Saarepuu täht näis kahel viimasel hooajal paljudele juba kustunud olevat.
Torino OMi järel vajus ta sügavasse sohu, kuhu poleks ka kõige hullemates unenägudes iialgi sattunud. Lootuskiiri ei toonud ka 2007. aasta hooaeg, mis andis vaid ühe MK-sarja punktikoha. MMist tuli aga sootuks loobuda. Ikka seesama – treening, kehv võistlus, haigus, treening…
Siis otsustas mees ettevalmistusmudelit korralikult muuta. Võttis ühendust rootslase Gröniga ning hakkas uue hooga treenima. Hakkas uskuma treenerisse ning tema ettevalmistusmudelisse. Ja mis kõige tähtsam – hakkas taas uskuma iseendasse.
Tulemust ei pidanud kaua ootama. Hooaja avavõistlusel Olosel tugevas konkurentsis saadud neljanda koha järel sai ta sõbralt sõnumi: «Vana Anti is back in business!»
Sportlane lootis enamat
Ja kuidas veel tagasi – Libereci MMi B-finaali võit ning kokkuvõttes seitsmes koht oli ülekaalukalt Eesti sprinterite parim tulemus. Üleüldse, Eesti sprinterite kõrgeim koht tiitlivõistlustel. Ometi ei tundnud 25-aastane Saarepuu täit rahulolu. «Tahtsin A-finaalis sõita! Paraku oli veerandfinaal pidev võitlus, mitte hetkekski ei lastud hinge tõmmata.
Poolfinaalis olid jalad veel kanged. Mis seal salata – lootsin enamat,» vangutas ta pead. Selle peale patsutas treener Grön mehele õlale ja lausus rahulolevalt: «Tore, et sa rahul pole! See näitab, et sa tahad enamat!»
Just selle enama nimel mehed töötavadki. Selle nimel, et B-finaalidest maksimumi võtnud Saarepuu võiks Vancouveri OMil juba A-finaalis sõita. Miks mitte ka medali eest võidelda? Mehe võimed lubavad seda, ütleb Grön.
«Peame Anti ülakeha võimsamaks treenima. Et ta positsioonivõitlusel teistele alla ei jääks. Just sellepärast harjutame treeningutel ka mees mehe vastu võitlust. Ka tehnika pole Antil veel parim,» tõi rootslane välja Saarepuu puudujäägid.
Mille võiks aga plusspoolele kanda? «Antil on looduse poolt kiirus kaasa antud. Ta ei austa kedagi, vaid võitleb! Annab küünarnukiga sellele, kellele vaja,» vastas Grön mõtlemata ja lisas rahulolevalt: «Anti on uskumatu õpilane! Ta teeb kõike, mida ütlen. Sellist on raske leida.»
Kuidas sai varem pidevalt haiguste küüsis vaevelnud mehest vähem kui aastaga terve kui purikas? Oli see treening Rootsi sprindi A-koondisega? Või hoopis treeningmudel, mis sisaldas alati ka kaht puhkepäeva nädalas? Grön kehitas õlgu ja vastas: «Ehk oli see lihtsalt eneseusk?»
Kaks pettunud meest
Oli mis ta oli, igatahes Saarepuu näol säras pärast aastatepikkust paigalseisu tõeline päike. «Kui Andrus 38-aastasena medali võidab, siis võin mina siin veel igasugust tsirkust teha,» naljatles ta.
Teised Eesti sprindikoondise mehed Saarepuu moodi lõõpida ei saanud. 25. koha saanud Peeter Kümmel nentis, et lõpusirgeks jõudu ei jätkunud. Suvine põlveoperatsioon ja sellest taastumine on kulutanud omajagu energiat. Mõni mees poleks sellise ettevalmistusega tema sõnul välja tulnudki. «Loodan siiski MK-sarjas ühe hea võistluse veel teha, et endal süda rahule jääks,» sõnas Bjørn Kristjanseni käe all harjutav Kümmel.
Tõeliselt pettunud olid aga üksnes eelsõiduga piirdunud Priit Narusk ja Timo Simonlatser.
«Pean sellega leppima, et viimasel kahel aastal pole suutnud ei ennast ega ka teisi vabasprindis positiivselt üllatada. Siin polnud mul endale ka eriti kõrgeid ootusi, sest olin eelmisel nädalal natuke tõbine,» sõnas Narusk ja lisas: «Mind rahustab see, et minust tugevamat polnuks Eestil siia võtta!»
Tuleviku osas jättis mees küsimärgi õhku. Majandussurutis mõjutab kõiki. Kaasa arvatud sportlased. Pole tulemust, pole ka sponsoreid. «Praeguses olukorras tuleb tõsiselt kaaluda, kas ja kuidas jätkata,» nentis mees noruspäi. Ka Simonlatser tõdes, et peab tegema tõsise analüüsi, miks MM ebaõnnestus.
Treenerit ta sarnaselt Saarepuuga aga vahetama ei rutta. «Pean ise treeningprotsessis rohkem kaasa rääkima. Peetrile selline mudel sobib, mulle järelikult mitte,» sõnas ta.