Iluvõimlemise olümpiavõitja Jevgenia Kanajeva sportlastee on täis lõputut tõestamist – isegi maailma parimana peab Venemaa koondise peatreeneri silmis ebasoosingus piiga ametiõdedega võrreldes Tuhkatriinu kombel rohkem rabama.
Kulla hind – meeletu töö ja alandlikkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa iluvõimlemises toimub kõik peatreeneri ja arvamusliidri Irina Vineri soovide kohaselt. Enesestmõistetavalt naudivad soosingut just tema õpilased. Siberist Omskist pärit 18-aastane Kanajeva nende hulka ei kuulu.
Õigemini ei kuulunud – nüüd seisab Kanajevagi võistluspaberitel Vineri nimi, varasem juhendaja Vera Štelbaums on vähemalt ametlikult taandunud abitreeneriks. Kui tahad tipus püsida, on see vaid väike ohver.
«Ilmselt on asjad nii, et kui tunnistad ennast Vineri õpilaseks, tema kasvandikuks, siis on kõik korras, siis pääsed rahvusvahelisele areenile,» rääkis iluvõimlemise telgitaguseid hästi tundev Janika Mölder. «Venemaal on tegelikult niivõrd palju häid võimlejaid, et tiitlivõistlustele on tohutult raske pääseda, kuid kindlasti on osaliselt asi ka poliitikas. Arvan, et kõik on kokkuvõttes koondise peatreeneri otsustada. Kanajevat ei tahetud alguses üldse areenile lasta. Siis aga pääses ta oma nooruse uljuses olümpiale, tegi kõik puhtalt ära ja võitis kõigi üllatuseks.»
Sealjuures ei piisanud Kanajeval Pekingisse pääsemiseks Euroopa meistrivõistlustel kõikide tippude alistamisest, ta pidi end muudkui tõestama, tõestama ja veel kord tõestama.
«Olümpiale pääsesin tänu peatreener Vinerile. Suur tänu talle, et ta mu võistlema lubas, kuna minu kohale oli väga palju soovijaid,» tunnistas möödunud nädalavahetusel Tartus võistelnud Kanajeva veel nüüdki alandlikult, justkui poleks ta pääsu olümpiale ise välja teeninud. «See kõik on teoks saanud ainult tänu teiste inimeste pingutusele minu ümber. Mul on suurepärane treener Vera Štelbaums.»
Enne Kanajevat juhendas Štelbaums aastaid ka ühte viimase kümnendi parimat võimlejat Irina Tšašinat, kes aga tiitlivõistlustel pidi mingil kummalisel põhjusel alati esikohast suu puhtaks pühkima. Kõik tiitlid kuulusid Vineri soosikule Alina Kabajevale.
Kanajevaga on üllatuslikult läinud seni teisiti, ent kummalisel kombel ei julge neiu ühtegi uut eesmärki välja kuulutada. Venelanna tunnistas ebakindlalt, et pääseb tänavu toimuvale EMile ja MMile vaid juhul, kui eelnevatel võistlustel väga hästi esineb.
Jah, konkurents on hiiglaslikul Venemaal väga suur, kuid kas tõesti pole isegi värskel olümpiavõitjal ja EMi tiitlikaitsjal pääs võistlustele kindlustatud...
«Kõik oleneb nüüd esimestest võistlustest. Kui esinen kehvasti, siis tiitlivõistlustele ma ilmselt ei pääse,» sõnas Kanajeva, kes juba reedel stardib Moskvas GP-l. «Muidugi tahaksin väga võistelda nii EMil kui ka MMil, kuid see on sport ja ma isegi ei tea, mis homme saab. Seetõttu elan päeva korraga ja püüan anda endast parima.»
Kui 2004. aasta olümpiavõitjale Kabajevale on lubatud kõik, miks peaks siis erinema 2008. aasta võitja õigused? Tagasihoidlik tippsportlane leiab siiski, et võimlemise telgitagustele ja rohketele intriigidele tuleb võimalikult vähe tähelepanu pöörata, muidu poleks üldse võimalik normaalselt treenida ja võistelda.
«Kuidas intriige võtta? Loomulikult arvab ja tahab iga treener, et tema võimleja oleks esimene. Ja see on normaalne, kuna kõik seisavad omade eest. See on sport,» selgitas Kanajeva rahulikult. «Muidugi pole mul lihtne olnud,» jätkas Kanajeva, kuid lisas seejärel kohe diplomaatiliselt: «Leian, et kõigil headel võimlejatel on raskeid aegu. Midagi kerget polegi olemas! Lihtsalt niisama ei kuku midagi kätte. Nii on iga eluvaldkonna või ameti juures.»
Tugeva võistlusnärviga ja ühtlasi ka väga meeldiva iseloomuga võimlejat ei heiduta kohutav treeningkoormus ega pingeline konkurents. Kuigi treeningud algavad tihti kell seitse hommikul ja kestavad kogu päeva, võib 12 aastat iluvõimlemisega tegelenud Kanajevat näha veel ka n-ö ületunde tegemas.
«Seda ei peagi keegi teadma, mis vaeva me tegelikult trennides näeme. Rahvas peabki nägema vaid ilusaid esitusi. Kuid kui on uus võistluskava, siis oleme tavaliselt terve päeva saalis,» kirjeldas sportlane oma päevakava. «Hommikul on raske tõusta, aga pärast trennis on juba hea olla. Vahepeal on meil paaritunnine paus ja siis uuesti saali. Treenime kaheksa-üheksa tundi päevas. Kannatan ära!»
Juba aastaid elab ja treenib Kanajeva kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel Moskva külje all Novogorski olümpiakeskuses. Neiu sõnul ongi kõige raskem perest eemal olla, kuid samas on viimase aasta edu seda väärt.
«Kõikidel sportlastel on üleminekuperioode, kus nad tahaksid alla anda, kuid see möödub,» selgitas ta. «Võimlemine on niivõrd raske spordiala, peame väga palju tööd rabama. Jumal tänatud, et mul on õnnestunud võita nii palju, kuna kõigil on raske ning kõik ihkavad esikohta.»
«Ma ei kahetse midagi. Olen õnnelik, et olen seda teed käinud,» jätkas Kanajeva kindlalt. «Olümpiavõit on erakordne rõõm. Ma ei suuda seda isegi seletada – neid emotsioone, tundeid ja kõike muud oli sisemuses nii palju, et seda ei saa sõnadesse panna. Samal hetkel elad uuesti läbi kogu töö ja vaeva, meenuvad kõik pettumused ja valu.»
Hoolimata viimase aasta peadpööritavast edust, on olümpiavõitja jäänud lihtsaks ja sõbralikuks. Kuigi tulemusega on paratamatult kaasnenud ka kuulsus Venemaal, ei pea tunnustatud sportlane end eriliseks meediastaariks.
«Ma ei leia, et oleksin mingi täht. Tähed on ainult taevalaotuses. Me kõik oleme inimesed. Mõnel õnnestub läbi lüüa, mõnel mitte,» leidis ta. «Muidugi tahab iga inimene oma unistusteni jõuda, kuid on asju, mida pole reaalne saavutada, ning elule tuleb vaadata alati realistlikult. Ma ei arva, et ma oleks kuidagi eriline.»