Prantsusmaal jätkuval kõrgetasemelisel mitmepäevasõidul Criterium du Dauphine ei olnud Rein Taaramäel eile kõige parem päev ning ta kaotas parematele üle 20 minuti.
Taaramäe: nägin juba vaimusilmas, et kordub Hispaanias kogetud õnnetus
9. juuni 2012, 12:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võistluse käigus pidi Taaramäe üle elama ka ühe ehmatuse, kui temal rattal purunes esikumm. Õnneks sai eestlane siiski õigel hetkel pidama ning kukkumist ei järgnenud.
«Jälle üks õnnetu sissekanne ja üks päevadest, mis mulle meelde tuletas, kui raske on proffessionalsel tasemel jalgrattasport. Esimesed 70 km anti täie lauluga ja käis kõva kaklus, kes eest ära saab. See kõik toimus paduvihmas. 60 km esimene tõus, alates sellelt maalt olin pealtvaataja ning ohvri rollis. Tõus oli 8 km pikk ja seegi tõmmati täie purakaga ära. Niii raske oli, kuid pulss tagus maksimaalselt vaid 157 lööki minutis. Isegi suurtuuri kolmandal nädalal jõuab pump endast rohkem anda ja tavaliselt pärst viite päeva võidusõitu peaks see olema 170-175 kandis,» kirjutas Taaramäe Ratta-Rambo blogis.
«Lõpuks siis lasti tempo alla, kuna atrõõv sai minema. Ent tekkis uus probleem – laskumine, kus vihm, 10 soojakraadi, tuul ning suur kiirus tegid õhu varakevadiseks, mis läbis iga kehaosa. Lõpuks jõudsime päeva raskeima mäeni – pikkus 17 km, kus ma maha jäin. Peaaegu kohe panin endast küll valja nii palju kui andis, kuid üle 155 pulssi ei saanud. Peagi tekkis umbes 20-meheline grupeto, kus kõik ainult ägisesime ja unistasime selle ränkraske etapi lõpust,» lisas Taaramäe.
«Saime mäe lõpuni ning asusime laskuma ja pauhti esikumm laksuga pur. Korrraks nägin juba vaimusilmas, et kordub Hispaanias kogetud õnnetus. Sain mäe äärel õnneks pidama. Meie tiimi autot enam taga polnud, ent tänu Lampre tiimile sain uue jooksu. Kummi purunemisega tekkis aga uus probleem: minu grupeto oli läinud ja enam ei paistnud kuskilt hingelistki. Arvasin, et nüüd on jokk kah, jään musta lipu taha ja sõit läbi.
Nii ma kulgesin üksi pea 30 km, kuid siis oli üllatuseks minu taga oma 15 meest ning viimased 35 km oli tuju natuke parem.»