Tour de France’i esimesel etapil 25. koha saanud ja üldarvestuses 16. positsioonile kerkinud Rein Taaramäe kiitis pärast sõitu meeskonnakaaslaste toetust.
Taaramäe närvilisest etapist: normaalse spordialaga tegemist pole
1. juuli 2012, 20:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nagu eile lubasin, et tuleb hirmus päev, siis nii ka läks,» kirjutas Taaramäe. «Alguses polnud vigagi. Esimesed 140 km olid suhteliselt rahulikud ja tempo aeglane. Viimased 60 km hakkas siis punt hoogu koguma ja pärast iga kilomeetrit läks asi närvilisemaks. Tõusis tempo ja aeg-ajalt olid väikesed kukkumised grupis. Näpud olid pidurite vajutamisest lausa krampis! Sellist asja pole ammu olnud.
Eriti õudsaks läks asi 15 km enne lõppu, kui sõitsime suurel laial allatuulega teel, kus kiirus oli 65-75 km/h. Kõik kihutasid täie lauluga ja nõnda oli asi eriti ohtlik, kuna refleksid kadusid kõigil ära ning ohtlikkusele oli raske reageerida. Mind tirisid enda klubist belglane Zingle ja eriti tugev prantslane Fouchard, kes suurema töö ära tegi, Tegelikult pole ma kunagi nii palju tähtsat abi saanud kui täna. Seega olen ülimalt rahul tiimiga! Poiste eesmärk oligi mind aidata 2,5 km peal top30 possale, et ma mingit lolli ajalist kaotust ei saaks. Täna meil see õnnestus. Fouchard ja Zingle vedasid mu sinna, kuhu vaja,» tunnustas Taaramäe.
«Jõust jääb puudu, aga kannatasin ära ja viimasel kilomeetril ei jäänud muud üle kui jooneni veereda. Rünnata ei julgenud. Oli võimalus 500 m enne joont, aga tundus riskantne üritus. Parem kindlalt pundis olla!» märkis ta finiši kohta.
Lisaks võttis Taaramäe sõna pealtvaatajate aadressil. «Tuuri eripära on ülimalt palju rahvast raja ääres. See teeb asja ohtlikuks, kuna vahepeal tekivad punti pudelikaelad. St. rahvas tikub tee peale ja mõni jätab oma ratta, seljakoti, tooli, lapsevankri (jne) asfaldi peale. Tule mõistus koju! Mehed sõidavad niigi millimeetri peal ja kasutavad lausa muru ära, et ette poole end pressida, samal ajal kiirus 60 km/h. Ime, et keegi oma koera kuskile liiklusmärgi külge ketti pole sidunud.»
«Kriitiliseim moment oli täna, kui kuskil 20 km enne lõppu suure tee peal 60km/h kimasime ja maokas oli. Kihutasin sealt läbi taga ratas blokkis külg ees ja ühel Quikstepi vennal rippusin samal ajal külje all. Tegelikult on aga veel ohtlikke momente palju. 10 km enne lõppu sõitsime suurel laial teel 70km/h ning samal ajal käis pukslemine täies hoos. Vahepeal oli jänes nii püksis, et mõtlesin oleks targem silmad kinni sõita. Asi tunduks nii kuidagi kenam. Igatahes normaalse spordialaga tegemist pole. Kohati on tunne nagu oleks sõdur sõjas, kus iga nurga peal on mingisugune oht ootamas,» kirjeldas Taaramäe.