Vähem vilet ja väravaid, kuid palju põnevust

Madis Kalvet
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peavigastuste ajal tuleb mäng peatada.
Peavigastuste ajal tuleb mäng peatada. Foto: Reuters/ScanPix

Tänavune EM-finaalturniir suuri muutusi jalgpallimaailmas kaasa ei toonud, kuid mõningaid erinevusi varasemaga võis siiski täheldada. Võrreldes eelnevaga on silma jäänud, et kui mõni mängija jääb pärast kokkupõrget murule lamama, siis kohe ei järgne kohtuniku vilet ning ka pallurid jätkavad palli tagaajamist ning mänguvahendit ei lööda kohe üle küljejoone.



Nii on ka juhtunud, et mängu jätkudes aetakse end hoopis püsti ning tegelikult midagi väga hullu ei juhtunudki. «Kui sellistel puhkudel alati mäng katkestada, siis saaks ju kõik kontrarünnakud nii maha võtta. Ei saa lasta sellel saada mängu osaks ning elu on sundinud olema selles osas karmim. Kui on tegemist peavigastusega, tuleb loomulikult kohe vile anda, kuid praegune suund on õige,» arvas Eesti jalgpallikoondise peatreener Tarmo Rüütli.

«Minu arust on see kasutusele võetud joon õige. Kui pole just tegemist peavigastusega, siis pole mänguseisakut vaja,» lisas jalgpallitreener Aavo Sarap.

Samas kui vastaste ootamatuid rünnakuid pole võimalik kergema teesklusega peatada, on olemas ka muud võimalused. «Kiirrünnakuid võetakse varasemast rohkem vigadega maha ja selles näen ma natuke kohtunike praaki. Kiirete kontrate veaga maha võtmine peaks olema kohe kollane kaart, kuid tundub, et selle eest karistatakse suhteliselt vähe. Tundub, et ka väravaid on seetõttu vähem olnud (lõppenud EMil löödi vähem väravaid kui kolmel eelneval),» arvas Sarap. «Näiteks ega Hispaaniagi lase kedagi niimoodi enda väravat ohustama. Ka teised võistkonnad kasutavad sama taktikat.»

Kui viimastel aastatel on osutunud edukaks FC Barcelona ja Hispaania koondise viljeldav söödumängu stiil, siis samamoodi üritavad teisedki oma võimu vastasele peale suruda.

«Barcelona-stiil on hakanud rohkem levima ning teisedki meeskonnad julgevad rohkem kaitsemassist läbi murda. Tehnilisi pallureid on teisteski meeskondades ja väiksel ruumil mängimisega saadakse hakkama,» sõnas jalgpallitreener Aavo Sarap. «Saksamaa julges hästi kaitsemassi vastu rünnata. Ka Portugalil on selleks vajalikku meisterlikkust. Isegi alagruppi pidama jäänud Taani mängis julgelt söödumängu.»

«Eks eelkõige mängitakse ikka võimete ja võimaluste kohaselt ning kopeerida on raske. Palli valdamist hindavad paljud. Ülemäng rünnaku lõpuosas pole hispaanlastele võõras. Samas meile maameestele võib tunduda, et mängitakse rünnaku lõpus üle,» muigas Rüütli.

Suuri muutusi lõppenud finaalturniir kaasa ei toonud ning üldiselt võib tõdeda, et pigem pakkus EM fännidele põnevust, mitte uusi trende.

«Taktikaliselt ja mänguliselt midagi uut ei leiutatud. Pigem jäävad meelde eneseületused,» meenutas Rüütli. «Hea oli see, et põnevus säilis ka alagrupiturniiri viimases voorus. Hollandi varajane väljakukkumine ning Venemaa alagruppi pidama jäämine olid samuti üllatavad.»
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles