«Täna oli lausa nauding sõita, jalg töötas ja adrenaliin, mis verre tekkis, andis indu juurde,» kirjeldas Taaramäe etappi oma rattablogis aadressil www.paf.com.
«Etapi algus oli päris rõve, sest sõideti kompaktselt, samal ajal käis aga selline hiilimine ja trügimine ning pidev pidurite piinamine,» jätkas rattaäss.
Kus on palju trügimist, seal on ka kukkumisi, täna pidi ta mitmel korral ärevaid olukordi üle elama.
«Esimene suurem kukkumine: laskumisel läks mul nibin-nabin, oma paar meest panid ees pauhti kõhuli ja minu ees olev vene koll blokeeris oma tagaratta ja kumm plahvatas pauguga. Ise vuhisesin pidurdamata ja manööverdamata kiirusega u 65 km/h maaslamajate vahelt läbi, joppas!»
Ühe terava olukorraga aga eestlane aga ei pääsenud: «Järgmises suures laksus olin ka üks osatäitja, aga viskusin pikali heinamaale, kus oli hea pehme.»
Enne päästvat finišit toimus Taaramäe ees veel üks kukkumine, aga ka see kord õnnestus tal kuidagi püsti jääda.
«Tegelikult läks ikkagi kõik hästi. 3 km reeglit rakendades sain grupiga sama aja. Oli väga närviline ja raske päev. Kukkujateks olid paljud mehed, kes pidurilinki vajutada ei soovi ja sõidavad millimeetri piiril. Paras neile!»
Taaramäe lisas, et ise ta eelistab pidurdamist kukkumisele ning sõidab pigem ettevaatlikult.
