Küsimustele vastas Indrek Visnapuu

Indrek Visnapuu Foto: Peeter Langovits

Suusõnaline kokkulepe, et tuleval aastal jätkavad Tartu Rocki korvpallimeeskonna treeneritena nii Üllar Kerde kui Indrek Visnapuu, on viimase väitel olemas: tuleks vaid detailides klubiga üksmeelele jõuda ning paber allkirjastada.

Viimasest 11st mängust vaid ühe kaotanud Tartu Rocki teine treener Indrek Visnapuu möönis siiski, et Kerdega sõlmitud kokkuleppest teab ta vaid kuulduste tasandil.

Küsimusele, kas tema jätkamise detailide puhul on vaja rääkida peatreeneri nimest, mängijatest või ainult palgast, vastas Visnapuu, et on erinevaid tingimusi, milles kokku leppida, millest loomulikult üks on tasu.

Rocki eelkäija Deltaga 2000. aastal pärast 22-aastast pausi Eesti korvpalli meistritiitli taas Tartusse toonud Indrek Visnapuu hinnangul võiks klubi kindlasti uueks hooajaks pakkumise teha ka Rocki praegustele välismängijatele Giorgi Tsintsadzele ja Brian Cusworthile.

Tartu Postimehe Tartu Rocki erilehe lugejate küsimustele vastates ütles Indrek Visnapuu vastutänud kõigile heasoovijatele.

Alljärgnev mammutvestlus on jaotatud nelja teemade gruppi: Indrek Visnapuu hinnangud Rocki meeskonnale ja mängijatele; Indrek Visnapuu tööülesanded ja lähitulevik Rockis; Indrek Visnapu korvpallurikarjäär; Indrek Visnapuu noortetreenerina.

Indrek Visnapuu hinnangud Rocki meeskonnale ja mängijatele

Millised on teie arvates Rocki šansid jõuda Balti liigas nelja hulka, EuroCupil poolfinaali ja Eesti liigas võita meistritiitel?

Kaks viimast on kindlasti reaalsed eesmärgid. EuroCupil oleme ju tegelikult sellest kahe võidu kaugusel, sest veerandfinaalis me juba oleme ja sealt edasi nelja tugevama hulka jõudmiseks on vaja kahte võitu. Rock ja Kalev ei saa vähemale kui Eesti meistritiitlile mängida või vähemast unistada.

Balti liiga nelja hulka jõudmine on kõige keerulisem. Nagu see ja ka eelnevad hooajad on näidanud, muutub Balti liiga iga aastaga aina tugevamaks. Kuigi ka Eesti klubid on eelarveid kasvatanud ja arenetud on päris jõudsate sammudega, siis ega Läti ja Leedu klubid samal ajal ei maga.

Pealegi on Balti liiga final four’is sisuliselt kaks kohta «broneeritud» (Žalgiris ja rytas).

Seda kindlasti. Mängime põhiturniiril eeldatavasti kohtadele 7-9. See tähendab, et final fouri jõudmiseks tuleks kaks tugevat vastast eelnevalt alistada. See on raske, kuid muidugi mitte võimatu.

Nii, et arvate, et suudate seista kevadel finaalis Kalevile vastu?

Suure tõenäosusega see nii läheb, et Rock ja Kalev on finaalis ja arvan, et mõlemad võistkonnad lähevad sinna võitma. mitte aga mõttega, et kuidas teisele vastu seista. Minnakse ikkagi oma trumpidega.

Kui Rock peaks FIBA-sarjas edasi saama (küsimus oli enne mängu PAOKiga, nüüd on teada, et Rock pääses veerandfinaali – toim), kas leiduks tähtsate mängude jaoks finantsi mõne välismängija sisseostmiseks? Kas sellele on mõeldud?

Ei, sellele pole mõeldud. Ja seda seepärast, et võistkond on koos, toimib ja terve. Kahtlen, kas mõne välismängija lisandumine aitaks võistkonda, see võib pigem isegi lõhkuda. Üldjuhul töötavaid süsteeme ei lõhuta.

Mis on Rocki kõige suurem mänguline mahajäämus - ärgem rääkigem rahast, vaid just mängust - rytasest, Žalgirisest, Šiauliaist, Riia ASKist, Baronsist?

Hakakem siis teisest otsast: mahajäämus seisneb mängijate valikus, nende meisterlikkuses, sama käib ka treenerite kohta, lisaks kogemused, kõik see aga on sõltuv rahast.

Kas meie ja nende vahe on korvpalli algkoolis?

Sealt mängija meisterlikkus alguse saabki. Kes on andekam, kes võtab asju kergemini kinni. Küsimus ka koolkondades: mis riikides on algõpetus parem kui meil.

Läheme edasi. Asjad, mis pole enam ABC, nagu kaitse, rünnakuformatsioonidest arusaamine ja lugemine. Meil tuleb tihti 25-26-aastastele mängijatele rääkida kate-kattes mängimise põhimõtetest.

Need variandid peaks Euroopa tipptasemel igaühel teada olema. Ja siis lihtsalt enne mängu öeldakse, et täna mängime sellist ja sellist varianti, selle muutmise vajadus võib tekkida ka time out’i ajal.

Meie, tippklubis, peame neid variante õpetama hakkama. Ärme võtame nüüd seda, et see on nii kõigi meie mängijatega.

Kui Rock mängiks välja 95-100 protsenti oma võimetest, siis kui kõrgele Balti liigas jõutaks?

(naerab – toim) Oi, väga keeruline küsimus. Sellele pole võimalik vastata. Kuidas me seda protsenti arvutame? Võtame kõik 12 meest ja vaatame nende võimekust? Sellist valemit, millega seda protsenti välja arvutata, pole olemas.
See oleks sama küsimus, et kui väidetavalt kasutab inimene oma ajumahust 5-10 protsenti, siis milline see maailm välja näeks, kui kasutataks sada protsenti.

Kuidas mõjub meeskonna moraalile, kui on näha, et mõni mees võtab teatud mänge kui jalutuskäiku? Kuidas peaks sellisel juhul treener käituma? Tundub, et eelmisel aastal suhtuti sellistesse juhtumitesse rangemalt ja see mees enam järgmises mängus näiteks põhikoosseisu ei mahtunud.

Mulle meeldib konkreetsus ja otsekohesus rohkem, mitte ebamäärasus ja ilma mängija nimeta küsimus. Ma ei tea, keda silmas peetakse.

On kindlasti olnud mänge, kus terve võistkond on läinud natuke kergemalt võtma ja on kohtumisi, kus mõni mängija võtab kergemalt. Tihtipeale on see ka inimlikult mõistetav.

Kui on ikkagi kaks-kolm mängu seljataga, kus oled pidanud endast kõik andma ja nendele järgneb eeldatavalt lihtsam kohtumine, siis tahaks puhata sellest treening- ja mängudeperioodist. Aga siis tekib mängusituatsioon, kus pole siiski võimalik end lõdvaks lasta, siis on raske end ringi häälestada.

Otsustavates mängudes pole aga keegi võistkonda alt vedanud. Minu silmis pole selliseid mehi.

Miks Tanel Tein jätab kasutamata nii palju viskevõimalusi? Kas see on treeneritepoolne ettekirjutus või on talle platsil jäetud suhteliselt vabad käed? Kas olete temaga sel teemal vestelnud, sest soodsad viskekohad peaks siiski ära kasutama, eriti tasavägistes ja tugeva kaitsega mängudes?

Pole kindlasti ettekirjutust. Olen talle maininud, et ta võiks läbiminekuid ka ise tihtipeale aktiivsemalt lõpetada. Samas on ta nii kogenud mängija, et ta tunnetab ära, milles ta on tugevam. Kui ta loob oma läbiminekuga kellelegi teisele soodsama võimaluse, siis tal pole kahju anda palli sellele teisele.

Mängija mugavusest me siin ei räägi?

Sellele ei saa ma vastata, sest ma ei tea, mis Teini peas toimub. Mugavus pole see kindlasti. Võib-olla mingil määral on tegemist alalhoiuinstinktiga, et päris igasugustesse situatsioonidesse ta pea ees ei torma, et vältida kasvõi ebamugavat kukkumist ning tekkida võivat vigastust. Ehk tänu sellele ta ka nii vigastustevabalt ka mängib (sülitab kolm korda üle õla – toim).

Ja nii nagu igal hooajal on play-offis ja finaalseerias nähtud teistsugust Tanelt, siis järelikult, kui sellist Tanelit vaja on, siis ta ka välja ilmub. Nii oli see ka mängus PAOKiga.

Rocki mängu vaadates tundub, et mängujuhil lasub tihti liiga suur skooritegemise kohustus. Vaadates aastalõpu mängudes Marek Doronini säravaid etteasteid, siis kas ei peaks rohkem rünnakulahendusi temale kavandama?

Need on kaks erinevat küsimust.

Ma ei ütleks, et mängujuhil lasub kohustus. Lihtsalt Giorgi Tsintsadze on selline mängija, kes suudab skoori teha ja selles pole mitte midagi halba! See on väga positiivne ja võistkonnale kasulik. Samas on meil ka nö viskav tagamängija Tein, kes võib ka mängu juhtida.

Kui skooritegemine hakkaks Tsintsadzel segama mängujuhtimist, tuleks küll midagi tõsiselt ette võtta, kuid hetkel seda küll näha pole.

Küsimuse teine pool: meil on piisavalt lahendusi, kus vabaks jäävale Doroninile tekib küllaldaselt läbimineku võimalusi. Minu hinnangul on ta tänavu sellest peale, kui on terve olnud (sülitab taas kolm korda üle õla – toim), väga stabiilselt oma rolli täitnud.

Temast tõenäoliselt ei saa meest, kes igas mängus viskab 20 punkti. Muidugi, ta võib seda mõnes mängus teha, kuid tal on nii palju muid korvpallurile vajalikke omadusi, et temalt 8-10 punkti mängus on juba väga hea.

Leeduka Kestutis Šeštokase vigastuse ajal kasutasite mängus tihti korraga mõlemat tsentrit – Brian Cusworthi ja Vallo Allingut. See tundus hea relvana. Selle aasta mängudes ei ole seda varianti enam näha olnud. Kas mõtlete ka tulevikus neid kahte mängijat korraga platsil kasutada?

Kindlasti kavatseme. Minu arvates oleme seda teinud ka tänavu ja see oli Soomes Lappeenranta vastu mängides.
Kuid võibolla nende mõlema kasutamine on pealesunnitud olukord, sest see pole kõige mugavam: mõlemad on rohkem korvialused mängijad ja nad on harjunud seal olema.

Meie rünnakujoonisesse aga ei sobi see, kui meil on korvialune hästi tihedalt mängijaid täis. Siis me ei saa tagamängijatele läbiminekuid ja teravusi luua ning vabu viskekohti hästi välja mängida.

Kuidas üldse hindate Šeštokase rolli meeskonnas?

Antud olukorras, kus Asko Paade pole oma kahe-kolme aasta taguses vormis, on ta vajalik mängija. Aga samas seda panust, mida temalt oodati, seda pole kahjuks ta siiani andnud. Tema ülesanne olnuks Janar Taltsile puhkust andma, et Talts ei peaks nii palju koormust saama. Praegu konkureerib Šeštokas Paadega vahetusmängija kohapeale.

Teisest küljest on konkurents alati hea, see tõenäoliselt piitsutab mõlemat. Seda vajalikku taset, et Talts võiks mõnes otsustavas mängus piirduda 20-25 minutiga piirduda, pole leedulane välja vedanud.

Nimi ja saavutuste loetelu eeldaks temalt rohkemat?

Jah. Kui võtta, et ta on Leedu koondises mänginud mees, olümpiapronks. Leedu koondisesse niisama ei pääse.
Väike ohu märk oli see, et ta möödunud aastal Hispaania teises liigas mängides polnud ka pildil, kuid ta põhjendas ta sealsed probleemid ära ning meie usk ja lootus olid temasse.

Kas olete nõus väitega, et Tartul on hetkel ainult kaks arvestatavat lauavõitlejat - Talts ja Doronin - nii, et neid korraga puhkama võttes kannatab lauavõitlus oluliselt, mida on ka mängus selgelt näha?

Päris nõus pole, et ainult kaks on, kuid Talts ja Doronin on kindlasti meie võistkonna parimad lauavõitlejad.

Lauavõitlusega oleme sel hooajal palju vaeva näinud ja asi on paranenud. Tõhusa hüppe ses osas on teinud Cusworth, kes hooaja alguses jäi üksikute laudade peale, viimastes mängudes võtab aga stabiilselt seitse kuni kümme lauda. Tihtipeale võtavad tagamängijad üle viie laua.

Eks lauavõitlus ole ka võistkonna teema. Mõnikord on nii, et vastaste suur mees tuleb nägu ees ära blokeerida ja keegi teine korjab selle palli ära.

Keda peate Tartu Rockis parimaks kaitsemängijaks (Tanel Tein? Janar Talts?)?

Nii on väga raske vastata. Mida mina oma treenerifilosoofias pooldan ja praegu ka Rockis püüame taga ajada, on meeskondlik kaitse. Ükskõik, kui hea on üks mees kaitses, on korvpall meeskonna mäng ja üks mängija ei suuda viit katta. Kaitsta tuleb seda, et pall ei läheks korvi.

Ka Tanel Tein on omal ajal öelnud, et korvpall on imelihtne mäng: viska vaid pall korvi. Ja siis teine pool korvpallifilosoofiast on see, et peab korvi puutumatuna hoidma.

Täpselt nii ongi. Kui keegi kuskil eksib, peab selle vastu olema lahendus ja terve võistkond peab teadma, mis selles situatsioonis toimub. Siis päästame ühe eksimuse ära. Meil on võistkonnas mängijaid, kes on nõus puhtalt kaitses töötama.

Nimi?

Neid on mitu. Mõni teine on ehk selline, kes üks-mängus pole nii hea, kuid oma mängulugemise oskusega korvab need puudujäägid. Ta juba aimab ette, mida vastane teeb.

Silver Leppik sai PAOKiga mängus väga hästi hakkama Ibrahim Kutluayga (oli PAOKi resultatiivseim – toim), Marek Doronin on korduvalt maha võtnud Kalevi Kristjan Kanguri. Doroninil on olnud isegi nii, et ta ei oska mõnikord oma agressiivsust tagasi tõmmata ja saab liiga kergelt vea. Kuid tihtipeale on see viga kasulikumgi kui lasta visata kaks punkti.


Kas pooldate väga agressiivset kaitset nagu Doronin teeb või natuke rahulikumat, samas targemat kaitset Teini stiilis?

Peaaegu sai juba vastatud. Erinevates situatsioonides on vaja erinevalt kaitses mängida ja korvpallur peab seda ise väljakul tunnetama. Tihtipeale üliagressiivsus võib ka kasuks tulla: ise saad küll vea, kuid võtad vastasel mänguisu ära.

Teises olukorras annab mängutarkus tervele võistkonnale indu juurde, kui keegi näiteks eksib, samas teine päästab situatsiooni vaheltlõikega ära. See on see võistkondlik kaitse.

Olete ka ise Tartu korvpalli kasvandik. Tartu korvpalli on alati iseloomustanud kiire ja agressiivne mängustiil, mitte pikk rünnak. Kui suur on teie osa meeskonna taktika valikul ja kas püüate muuta mängustiili agressiivsemaks?

Tartu mäng on olnud Eesti mõistes natuke erinev ja seda eelkõige aastaid tagasi. Aga ei saa vaadata, millist stiili peaks Eesti-siseselt mängima. Vaadata või püüdlema peaks ikka Euroopa tänapäevase korvpallistiili poole, et mitte ajast maha jääda.

Agressiivsuse kohapealt arvan, et selles osas me teistest väga maha ei jää. Mängu taktika sõltub ju materjalist, kellest mängitakse ja kelle järgi see kohandatakse. Kuid viimase pooleteise-kahe kuu jooksul oleme väga hästi hakkama saanud, kui mäng on läinud kiiremaks ja agressiivsemaks. Pole küsimust.

Kindlasti pole see meie taktika, et iga rünnakut tuleb mängida 20 sekundit ja ei tohi kiirrünnakuid teha. Võtame viimase kohtumise Kaleviga, kus just meie suutsime oma agressiivsusega tunduvalt rohkem kiirrünnakuid teha, kuigi Kalevit peetakse agressiivseks võistkonnaks.

Kõige tähtsam on see, et meeskonna taktika tagaks võidu! Hea võistkond peab suutma valida erinevate stiilide vahel ja vajalikuks kohtumiseks kasutada just seda, mis aitab vastast alistada.

Korvpall on väga paljuski taktikamäng, mille täideviimisel on mängijate meisterlikkusel väga suur osa.

Kas teie nägemuse järgi eksisteerib tänapäeval vahe nn Tartu ja Tallinna korvpallikoolkonna vahel, varasemalt oli see tuntav?

Sellele ma ka juba vastasin. Arvan, et pole mõtet Tartu ja Tallinna koolkondadest rääkida, üritame tänapäeva Euroopa korvpalli mängida ja sealt õppida ning seda üritavd teha kõik Eesti klubid.

Kas nõustute, et kui räägitakse Tartu kiirest korvpallist, siis tihtilugu peetakse silmas Tartu Deltat?

Täiesti võimalik. Mängisin isegi selles võistkonnas. Siis oli see treeneri õige taktikavalik. Kuna vastased olid vanemad, aeglasemad ja mängisid teistsugust mängu, siis kiirus oli meie võimalus oma mäng peale suruda ja nii trumbid enda kätte saada.

Kas teil on Rockis meeskonnasiseselt kokku lepitud kes teeb viimase sekundi viske?

Tihtipeale, kui seda on vaja teha. On ju võimalus võtta time out, mille käigus lepitakse viske tegija kokku. Aga on ka kindlad joonised ja lahendused selleks, kui seda pausi pole võimalik võtta.

Need on Kullamäe peale?

Ei ole alati. Kui ei saa aega maha võtta, saab alati ka väljaku kõrvalt näidata liikumist, kuidas ja kellele lõpp mängida.

Millised on need kõige suuremad muutused, mille Rocki meeskond on sel hooajal läbi teinud?

Meil pole muutusi, meil toimub protsess, mille käigus püüame nii kaitses kui rünnakul paremaks saada.

Kas teie meelest on õige Kerde käitumine öelda enne igat mängu: «Me oleme nii palju nõrgemad ja vastased on paremad?»

Igal treeneril on oma taktika ja teiste oma ei tahaks kommenteerida.

Indrek Visnapuu tööülesanded ja lähitulevik Rockis

Mis täpselt on teie roll meeskonnas?

Aidata meeskonda edukalt võistelda. Mina loon võistkonnale eesootavatest vastastest pildi: kuidas nad mängivad ja mis liikumisi kasutavad. Teine asi, mis sai hooaja algul peatreener Üllar Kerdega kokku lepitud on see, et mina jälgin rohkem kaitsepoolt ehk vaatan seda mängu ajal ning teen ka ettepanekuid, kus mida kuidas muuta.

Ja mis on siis treener Paavo Russaku ülesanne?

Tema on rohkem rünnakule spetsialiseerunud.

Miks peetakse just teid Rocki treeneritest kaitsespetsialistiks?

Kaitse jälgimine on saanud minu ülesandeks. Arvan, et olen kaitsepoolel rünnakust tugevam. Miks nii, ei teagi. Võibolla seepärast, et ise mängijana olin rohkem kaitserõhuga ja musta töö tegija, mitte särav punktiviskaja.

Kui Üllar Kerde ütleb enne video vaatamist, et Visnapuu on sellest mängust analüüsi teinud, siis milline see analüüs tulevase vastase kohta on, milles see seisneb? Millele te meeste tähelepanu juhite?

Eelseisva vastase kohta on mul plaadil olemas üks kuni kolm mängu. Vaatan neid, valin neist sobivaima, mida võistkonnale näidata, videotelt püüan kätte saada vastaste põhilised liikumised, mida nad teevad.

Liikumiste kättesaamine on tegelikult üsna lihtne, raske on teada saada, kuidas nad seda kätemärkidega näitavad või kuidas seda kutsuvad. See võtab tavaliselt rohkem aega.

Ühe mängu ettevalmistamisele kulub üldjuhul neli-viis tundi. Mõnikord vaatan ühest mängust vaid ühe poolaja, mille peale kulub kaks tundi. Kuid see on sügavuti analüüsi puhul. Hiljem vaatan ehk mõnda mängu niisama üle, kus teen mõned pausid.

Süvaanalüüsi tehes on mul aga pult kogu aeg käes, teen pause, kerin mängu edasi-tagasi, lasen aeglustuses, vahepeal teen märkmeid, joonistan liikumisi, otsin neid kohti, kus mängujuht näitab liikumisi numbreid-asju. Vaatan treenerit, sest mõnes võistkonnas näitab tema liikumisi. Nüansse on palju.

Kui pikk on memo, mille vastasest kokku panete?

Sõltub võistkonnast. A4 lehele, kus on servas väikesed väljakud joonistatud, panen tavaliselt viis kuni kümme liikumist. Siis veel endale märksõnad ja võistkonnale näidatavalt lindilt kirjutatud kellaajad, kus mingi situatsioon lindil on.

Vastase mängu vaatamine polegi siis see, et 12 või rohkem meest istuvad kui kinosaalis ja vaatavad korvpalli?

Ei. Näitan valitud kohti, juurde kommentaarid, joonised tahvlil. Praegu on meil nii, et vaatame linti päev enne mängu ja vahetult õhtuse trenni eel. Pärast vaatamist läheme saali ja seal käime need liikumised reaalselt läbi, et iga mees saaks mällu pildi, kuidas ta mingis situatsioonis peab tegutsema.

Ja mida siis Kerde teeb?

Mina valmistan materjalid ette. Kui lint on vaadatud, arutame kolmekesi – mina, Üllar ja Paavo – situatsioonid läbi ja lepime kokku, kuidas me mingis olukorras käitume, millise kaitsetaktika valime.

Kas olete alati samal arvamusel Kerdega?

Kindlasti mitte ja arvan, et see on ka positiivne. See, kui kõigiga nõus oleks ja takka kiidaks, ei viiks see edasi. Mina ütlen oma nägemused välja ja lõpuks on Kerde otsustada, milliseid ta neist kasutab ning minul kui abitreeneril jääb üle vaid nendega nõustuda. Kuigi ma võin olla eriarvamusel.

Tulete alati koos Üllar Kerdega umbes 15 minutit enne mängu algust saali. Mille üle nii kaua arutate? Kas taktika välja töötamine käib viimase hetkeni?

Ei, taktika on enamjaolt alati varem paika pandud. Ega me seal suurt ei arutagi. Meestega on koosolek ära olnud, pärast seda panen ma lipsu kaela ja sätin end valmis (naerab – toim).

See varem platsile tulek on lihtsalt nii juhtunud. Muidugi, jutu käigus räägime eelseisvast mängust, kuid ei ole mingit rituaali.

Kuivõrd see, milleks olete ette valmistunud, ka reaalses mängus nii läheb? Kuivõrd erineb lindilt vaadatu tegelikkusest?

Siiani pole päris puusse läinud, et väljakul oleks täiesti teistsugune pilt võrreldes sellega, mida mängijatele näitasime. Üllatada on suhteliselt raske.

Väljakul saab määravaks individuaalne meisterlikkus ehk see, kas mängija saab aru, et ka vastane on kodutööd teinud, mängib nüüd niimoodi ja selle vastu tuleb leida omakorda rohtu.

Oluline on ka see, kuidas kokkulepitu kohe mängu alguses käima läheb. Võib olla nii, et varem kokku lepitud asjad pole olnud kõige õigemad, siis tuleb mängu käigus korrektiive teha.

Kas te jätkate Rocki treenerina ka järgmisel hooajal? Ja veel pärast seda?

Praeguse seisuga tundub küll, et jätkan.

Kas koos Kerdega?

Minu teada on ka temal järgmiseks hooajaks leping olemas. Seda aga ma kindlalt väita ei saa, sest see on kuulujutu tasandil.

Teil on leping olemas?

Suusõnaline kokkulepe on, kuid suvel läheb detailides läbirääkimisteks ja siis tuleb lõplik allkiri paberile saada. Kui mõlemad osapooled soovivad, siis olen ka järgmisel hooajal olemas.

Kas läbirääkimiste koht on meeskonna koosseis, peatreener või peamiselt palk?

Ma olen ikkagi palgatööline. On erinevaid tingimusi, millest rääkida, millest loomulikult üks on tasu.

Kas Brian Cusworth jätkab ka järgmisel hooajal?

Väga raske küsimus ja mina pole see, kes sellele vastuse peaks andma. Minu teada tal järgmiseks hooajaks veel lepingut pole.

Aga kas võiks, nagu ütles Gert Kullamäe pärast Kaleviga mängu?

Kindlasti oleks mõtet teha selle nimel tööd, et Cusworth ja Tsintsadze ka järgmisel aastal jätkaksid.

Kas teil on sõnaõigust meeskonna komplekteerimisel?
Mingil määral. Kui oli välismängijate palkamine, jooksis kogu info ka minu käest läbi ja arutasime treeneritega omavahel variante.

Kas on lootust, et Rocki meeskond jääb tänavuste heade saavutuste järel kokku ka järgmiseks aastaks?

Ma olen üks selle tiimi liikmetest ja muidugi oleks minugi soov, et see kokku jääks. Praegu läheb meil ilusasti ja töötame meeskonnana hästi. Paraku on minu võimuses väga vähe võimalusi kaasa rääkida. See küsimus on pigem klubi juhtkonnale.

Kui olin mängijana, ei meeldinud mulle samuti see, mis tihtilugu Eestis toimub, et kõik käib ühe aasta kaupa, sügisest kevadeni. See on mängijale ja meeskonnale ebakindel.

Nagu Rock on tänavu näidanud, võtab kokkukasvamine oma aja.

Kindlasti. Euroopas muutuvad teatud mängijad iga hooaja järel. Kui klubi, kogu süsteem, toimib ühtsena, siis need mõned vahetused on vaid protsessi osa. Meil kahjuks seda protsessi pole. Meil on projektid.

Kui on protsess, siis ehk on mõnel mängijal mitmeaastased lepingud ja saad ka teistele öelda, et näed, see punt töötab meil hästi, tule ka.

Hooaja alguses ütles Kerde, et Kalev on teise aasta võistkond ja Rock alles esimese. Äkki selgitate seda mõtet aasta?

Väga raske on teise inimese mõtet kommenteerida. Kuid arvan, et ta pidas silmas seda, et seal on teist aastat koos terve võistkond: treener pluss põhimängijad. Rockis toimus aga treenerite ja paari põhimängija vahetus.

Kuidas kommenteerite seda, et võib-olla peaks Rock palkama ühe serblasest asjamehe, kes töötaks euroopa korvpalliringkondades meeskonna heaks, sest on ju teada, et korvpalli tippametnikud-otsustajad on pärit endisest Jugoslaaviast ja omakeelsest jutust saadaks kordades paremini aru.

Ma ei saa küsimusest aru. Kas siis kõigil Euroopa klubidel on serblasest asjamehed (muigab irooniliselt – toim)? Hetkel pole meil seda serblast kuhugi panna.

Indrek Visnapuu korvpallurikarjäär

Kõik teavad, et olite omal ajal tugev ja tark mängija. Miks otsustasite mängimise nii vara lõpetada ja hakata treeneriks? Loodan südamest, et saate ka treenerina kevadel võidu üle rõõmustada.

Eks see oli sunnitud otsus. Õnnetuseks ei pidanud põlv vastu sellele koormusele, mida olnuks vaja treeningutel, et mängijana läbi lüüa.

Kas teil oleks praegu vormi veel mängima hakata?

Peab Meelis Pastaku (Rocki mänedžer – toim) käest küsima, kas saab veel ühe lisavormi (naerab – toim). Tõsiselt rääkides on aga vastus ei.

Oma lõbuks esiliigas mängisin ja sealt sain kinnituse, et tegin õige otsuse, kui loobusin. Isegi esiliiga koormustel ei pidanud põlv vastu, kõõlus läks katki ja olin kuu aega kipsis ning sain kuus kuud taastusravi. Pean rahulikumate spordialadega tegelema.

Kui vana olite, kui korvpallist loobusite?

26. Korvpalliga alustasin esimeses klassis. Tõeliselt kahju on sellest, et meistriliigas mängimine jäi väga lühikeseks. Aga midagi polnud teha. Eks ma treeneriametiga üritangi oma saavutamata jäänud unistusi ellu viia.

Eesti meistrikuld on teil ometi kaelas?

Seda küll. Aga Tartu Deltaga Eesti meistriks tulles (aastal 2000 – toim) oli kordades rohkem väärt see emotsioon, mille saime võidust ja pärast 22-aastast pausi tiitli Tartusse toomist, kui see medal ise. Loomulikult jääb meelde ja on väärtus seegi, et olin tol ajal Deltas ikkagi arvestatav mängija.

Arvan, et Eesti korvpalli meistrikuld on kapis väga paljudel inimestel, kellest kui korvpallurist ei tea keegi mitte midagi.

Kas vastab tõele, et kunagi Tartu Deltas või Polarise mängides oli teil ja Andrus Renteril lepingus ka punkt, et raha maksatakse ka visatud punktide eest? Kuidas see toimis ja oli see kasulik kummalegi poolele?

Mis kuradi küsimus (muigab – toim). Inimesed on ikka informeeritud. Renteri lepingust ei tea ma midagi.
Minul polnud tasu punktidega, vaid mänguminutitega seotud. Need näitavad tegelikult, kui vajalik sa võistkonnale oled.

Treeneril oli sel juhul ju võimalus palgafondi kokku hoida?

Oli, kuid treeneril oli vaja ka võita. Järelikult ta kasutas meest, keda tal hetkel vaja oli. Mina sain sellest lõpuks rohkem kasu kui klubi. Klubi polnud alguses nõus maksma mulle seda palka, mida tahtsin, kuid lõppkokkuvõttes olid nad sunnitud rohkem maksma.

Kuis see süsteem siis käis?

Kui olin mängus teatud arvu minuteid platsil, siis sain kohtumise eest teatud summa põhistipendiumile lisaks.

Delta-aegadel tahtsite alati pealt panna, kuid igakord ei ulatanud ja oh seda Jüri Neissaare nägu siis. Kuidas treenerina suhtute sellesse, et kindel kaks punkti jääb seepärast tulemata? Kas mäletate seda paeltpanekut Delta eest, kus saite põrkesöödu ja vajutasite palli otse sammudelt korvi?

(muidu tõsisele näole tuleb tagasihoidlik muie – toim). Hakkame siis küsimuse tagumisest otsast peale.
Mäletan väga hästi seda pealtpanekut. See oli 2000. aasta finaalseeria teine mäng Kalevi vastu ja esimese poolaja viimane korv: Tanel (Tein – toim) andis kiirrünnakus hea söödu ja mul ei jäänud muud üle kui pealt panna. See emotsioon tuleb kergelt silme ette praegugi. Tol hetkel oli see võimas. Pärast seda momenti me Kalevi vastu finaalseerias kaotusseisus enam polnud.

Aga kui ära ei pane? Mingis situatsioonis võib see täiesti marru ajada, kuid kuna isegi olin selline, kes igal juhul läks pealt panema, siis saan aru.

Kuid selle väitega, et ma tihti ei küündinud, ma küll nõus pole. Need olid üksikud korrad. Ehk on küsijalegi meelde jäänud poolfinaalseeria mäng Nybitiga, kus ma ei ulatunud ja ei pannud pealt, kuid siis oli juba põlv üsna viletsas seisus. Tänu süstidele olin finaaliks aga teine mees.

Ja üks väide on veel vale: ma pole kunagi Neissaare all mänginud, Delta treeneri oli siis Teet Laur.

Viimati PAOKi vastu mängides oli situatsioon, kus Gert Kullamäe jooksis kiirrünnakusse ja publiku hulgast kostus nõue, et pane pealt. Kas ta tegi õigesti, kui jättis soovi täitmata?

Nagu ta ise pärast tunnistas, käis tal pealtpanekumõte ka hetkeks peast läbi, aga see pole tema mängustiil ja need kaks punkti olid tunduvalt olulisemad. Mind ja Gerti ei saa võrrelda. Mina hüppasin ja mängisin füüsise pealt ning kui seda polnud, ei tulnud midagi välja. Gerdil on vise, milles on ta kohutavalt hea. Seega täiesti õige otsus temalt.

Olen mänginud Gerdiga ühes võistkonnas, kus ta samasuguses situatsioonis, Hotronicu eest pallides, pani pealt ehk ta on näidanud, et ta suudab seda teha.

Tagasi minevikku. Tegite omal ajal väga hea hooaja, kui Teet Lauri käe all Eesti meistriks tulite. Kas lahkumine Tartust oli seotud Jüri Neissaare naasmisega peatreeneriks? Oli ta ju eelnevatel aastatel teid järjekindlalt meeskonnast välja jätnud, mille tagajärjel olite sunnitud tegema igapäevast tööd arvutipoes. Kas teie mängijakarjääri võisid need pausiaastad rikkuda? Kas Tallinnasse minek oli mängulises mõttes viga, sest teie stiiliga sobis Tartus viljeletav mängustiil hoopis paremini?

Need pausiaastad enne meistritiitlit mulle kindlasti kasuks ei tulnud. Lõpetasin keskkooli ja läksin hooajaks Soome mängima. Kui sealt tagasi tulin, siis kaks hooaega ei mänginud üldse. Vaid oma lõbuks ja üritasin samal ajal Tartu võistkonda pääseda. Käisin isegi vahel nendega koos trenni tegemas, kuid millegipärast Neissaar mind tõesti ei võtnud.

Osalt Tartust Tallinna minek oli tingitud sellest, et Neissaar hakkas (pärast Delta meistrikulda – toim) uuesti peatreeneriks, teisalt see, et olin suvel lõpetanud ülikooli ja Tallinnast tulid üsna ahvatlevad pakkumised. Nii ma otsuse langetasingi.

Ma ei oska tagantjärele vastata, kas Tallinna minek oli viga, sest ma ei tea, mis saanuks siis, kui jäänuksin Tartusse. Mängimise seisukohalt ei sujunud Tallinnas kõige paremini.

Pärast Delta meistrikulda käisin põlveoperatsioonil, kus põlve puhastati ja võib öelda, et tegelikult pärast seda ma ei saanudki enam korralikult jalgu alla. Jalg ei kannatanud kaks korda päevas trennitegemist, oli valus.

Praegu Neissaarega suhtlete?

Tere ütleme.

Indrek Visnapuu noortetreenerina

Kas teil on ka noortegruppe Tartu Ülikooli akadeemilises spordiklubis?

Ei ole praegu.

Kuidas olite rahul U -18 koondisega, kellega käisite Euroopa meistrivõistlustel?

Kas mõeldud on aastat 2006 või 2007? 2006. aastal saime B-divisjonist üles, mullu jäime A-divisjoni püsima. Mõlema koondisega sai eesmärk täidetud, kuid paremini õnnestus meeskond mängima saada 2006. aastal.

Möödunud aastal ei tekkinud nii head sünergiat ja mõned mängijad valmistasid pettumuse. Oleks pidanud ise targem olema ja varem midagi ette võtma.

Kas on mõtet alati enne noortekoondise mänge teil rääkida a’ la et vastasmängijate silm on suurem kui meie poiste pea? Kas poleks mõttekam negatiivse asemel süstida poistesse positiivsust stiilis, et meil on hea kambavaim ja lähme võitlema?

Enda meelest pole sellist asja teinud ja alati rõhutan just seda kambavaimu tähtsust ja selle pealt oleme ka edu saavutanud. Olen teinud seda nii kaua, kui olen paar aastat U -18 koondisega tegelenud. Tähtsam on see, et platsil on kaks võistkonda ja mängitakse viis-viie vastu, mitte see, kui pikk keegi on või kui palju on nende koduriigis elanikke.

Punnin vastu ja ei võta etteheidet omaks.

Kas näete kedagi noorematest pikkadest poistest, kes peaks hakkama mõne aasta pärast tegutsema, sest Allingu, Kristjan Makke jt. lõpetavad ühel hetkel ea tõttu mängimise? Keda näete nende asemel 1988.-1989. aastal sündinud poiste seast?

Pikkade seis, nagu ikka, on meil jätkuvalt murelaps ja ega praegu väga kindlat tsentrit ei näe. Probleem ongi, et mängijad peavad väljakul mängima endale mittesobivaid positsioone, sest puhast tsentrit meil pole.

Kui võtta 1988.-1989. aastakäik, siis on mõned eesliini mängijad, kes võiksid jõuda suhteliselt korralikule tasemele, kuid nad mängivad sunnitult tsentri kohta, kuigi võiksid olla hoopis äärel.

On ka mõned noored, kellele on antud päris palju, kuid vaeva näha ei taha ja otsivad kergemaid lahendusi ja oma annet ära kasutada.

Kas hakkate suvel U -20 poiste peatreeneriks, kui on Euroopasse minek?

Seis on pea sama nagu tulevaks aastaks Rocki jäämisegagi: suunasõnalised lepped on olemas, tingimuste vormistamine ja allkirjade andmine on puudu.

Lugesin ajakirjandusest, et olite Hispaanias treenerite koolitusel. Kas saaksite tuua mõne näite sealõpitud asjadest, mida olete rakendanud ka Rocki treenerina ja kuidas võrdlete meie süsteemi ja koolitusi?

Pole Hispaanias koolitusel käinud. Käisin suvel Hispaanias U -18 koondisega Euroopa meistrivõistlustel.
Võib-olla see ajakirjandusest läbikäinud asja all peetakse silmas plaanitud koolitust Itaalias, kus see läks vett vedama, sest Milanos klubi treener vahetus.

Praegu on õhus võimalus ja töö selle nimel käib, et minna Hispaaniasse koolitusele. Ja kindlasti tahaksin selle ka ära teha, sest pean enese arendamist ja silmaringi laiendamist vägagi vajalikuks.

Olete väga hea strateeg Tartu meeskonnas ja fännina olen selle üle väga tänulik. Loodan, et mitte väga kauges tulevikus võib teist ka koondise peatreener saada. Küsimus veidi teine: korvpalli armastava inimesena olete kindlasti mõelnud ka üldiselt korvpalli edendamisele Eestis. Kuidas hindate senist tööd korvpalli populariseerimisel? Mida arvate ideest püüda päris tõsiselt tegeleda võimalusega Michael Jordan siia külla kutsuda/meelitada: soomlased on siinkohal Pippeni ja Rodmaniga edukad olnud.

Eks selle populariseerimise nimel nähakse ka vaeva ja sellega tegeletakse päris tõsiselt. Siin aga jällegi hästi palju nüansse. See aeg, kui korvpall oli pallimängudest vaieldamatu liider, pole enam see.

Jalgpalli saab alustada 4-6-aastaselt. Kogud poisid kokku ja hakka mängima. Üldjoontes on ju jalgpall lihtne mäng: võta ja löö palli jalaga, jooksed ja rõõmu kui palju. Korvpall on palju nüansirikkam ja altasemel alustamiseks on vaja rohkem oskusi. Muidugi, ka jalgpallis läheb hiljem asi nüanssidesse, kuid me ei räägi hetkel tippspordist vaid alustamisest.

Korvpallile jääb tihti tõdeda, et kui tahab seitsme-kaheksa-aastaseid poisse trenni, siis tal jääb vaid tõdeda, et poisid on juba kuskil mujal trennis. Aga praegu käib ju võitlus laste nimel, sest iga laps on ju klubile raha ja keegi ei taha neist loobuda.

Kümneaastase lapse puhul ei vaata ehk keegi, mis on tema antropomeetrilised andmed ehk millist spordiala sobiks ta kõige paremini tegema, vaid et kuna ta tähendab klubile 3000-4000 krooni aastas, siis vaatamata tema sobivusele või mitte hoitakse teda trennis. Muidugi, üllas, et lapsed tänavalt ära ja sporti peab tegema, kuid saavutusspordi kohapealt see süsteem ei tööta.