«Nagu kõik teavad, tahaksin teha hirmsasti veel ühe ilusa etapi (umbes nagu Blanche de Belle Fille, kus 5. olin, aga natukene paremini). Täna oli juba enne starti selge, et jooksikud, kes pundist pagevad, jäävadki lõpuni ette, sest kokkuvõttes inimestel on savi, kui tunni ajaga kaotavad ratturid 10 minutit, enne neid finišisse jõuavad ning sprinterite nuhtluseks oli etapi keskel kaks 1 kategooria mäge (mõlemad ca 10 km pikad),» kirjutas võitjale Luis Leon Sanchezile ligi pool tundi kaotanud Taaramäe.
«Taktika oli meeskonnal selline, et härra Taara esimesel tõusul (6 km pikk) eest ära sõidaks. Esimesed 25 km oli sile. Keskmine kiirus oli üle 50 km/h ja siis hakkas tõus. Tunne oli OK, aga peas oli ajude asemel ei tea mis. Lolli tuhinaga panin juba 5 km enne tõusu lõppu litriga minema. Oli lage ja puhus korralik vastutuul. Taga kühveldati ka kõva hooga ja nii ma seal sõitsin umbes 10-sekundilise vahega ning siis tuli grupp tagant järele, mis oli aga täiesti ribadeks. Olime vaid umbes 25 mehega, andsime sama hooga edasi ja mina panin viimase kahe kilomeetri jooksul justkui finišit (Loll, pole midagi muud öelda. Oleksin võinud rahulikult istuda ja tõusu otsas oma liigutuse teha). Üleval oli meid vaid 5-6 meest, kuid olime kõik nii võlas, et mõni hetk hiljem jõudsid grupid ükshaaval järele. Kokku oli meid 50-60 meest. Nii juppideks tõmbasin asja, aga pärast olin täiesti kutu. Sellest hoolimata üritasin veel mingi 20 korda sileda peal, kuid asjatult. Kui õige punt läks, olin kuskil hinge tõmbamas. Nii ta läkski,» kirjutas ta.
«Edasi oli jube kang! Jalad ei tahtnud üldse enam ringi käia ja kui esimesele pikale tõusule jõudsime, siis seal olin pundi taga meestega, kellel olid näod nii oi oi et…nagu krematooriumis oleks olnud,» kirjeldas Cofidise meeskonnas sõitev eestlane.
«Tõusul hakkas veel vihma ka sadama. Selg lõhkus hirmsat valu ning laskumisel oli hullumeelselt külm. Mind oleks võinud iseloomustada kui jääkaru, kes rattaga sõidab. No nii siga külm oli! Viimase pika mäe all olin juba grupi taga, aga see oli nii plaanitud. Jalad olid niigi tuimad nagu telliskivid ja plaan oli lõpetada rahulikult. Eks ikka selleks, et jõudu säästa ja kusagil veel midagi proovida. Äkki homme? Kes teab…
Praegu olen bussis ja tunnen, et sai täna ikka liiga tehtud. Sõidu algus ja külm vihm ning selja- ja kaelavalu on mind päris korralikult muserdanud. Nii kaua kui hing veel sees on pole ju tegelikult vigagi,» lõpetas ta.
