Profirattur Rein Taaramäe üritas ka tänasel Tour de France’i etapil võitu püüda, pääseski korraks jooksikute gruppi, ent ei jõudnud raskel mägedeetapil lõpuks ikkagi liidrite tugevat tempot taluda.
Taaramäe: hea meel, et mäed lõpuks läbi said
19. juuli 2012, 21:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Etapp oli lühike, 145 km, kuid mägine. Kolm suuremat mäge ning kaks väiksemat, kokku umbes 50 km ülesmage. Etapi alguses tõusu peal läks pundist minema 23 meest. Haakisin ka end sinna, kuid väga raske oli. Õhku nagu üldse polnud,» kirjutab Taaramäe oma blogis mänguportaalis paf.com. «Ahmisin nagu väike laps ja olin ääriveeri seal ees, kuid tõusu lõpus tuli peagrupp järele, kus oli järel vaid 20 meest (kõva peagrupp kah),» märkis ta.
«Edasi oli pikk laskumine, kus olime kui siilid udus, sest udu oli nii paks, et ei näinud kohe mitte midagi! Punt jooksis kokku korraks enne päeva suuremat mäge – 16 km pikk. Kuid nii mäe all kui klotsi lükati oli meid kohe järel 20-30 meest. Tänaseks oli väsimus grupis mehi maha niitnud nagu katk ennevanasti,» kirjeldas Taaramäe.
«Ja oi kui raske mul tollel pikal mäel oli. Tegin seal grupi taga sprinte. 8 km enne mäe lõppu olin juba maha jäämas väikse vahega, kuid mingit moodi suutsin end kokku võtta ja ikkagi grupiga jätkata, kuni lõpuks umbes 2,8 km enne tippu raginal maha jäin. 10-15 sekundit põhimõtteliselt seisin, aga siis võtsin uuesti rütmi üles ja suutsin selle väikseks jäänud esipundiga isegi vahet hoida umbes 10 sekundi kandis ning viimasel tõusu kilomeetril tegin sprindi ja üleval olin naksti järel.
Järgnev laskumine oli kiire, kitsas ja kurviline. Sain sealt pundiga alla, kuid laskumisel välgutasid juba krambid koibades. Siis oli selge, et ega viimasel mäel on tšau-pakaa kah. Nii läkski. Kaks km peagrupis ja ülejäänud mägi omas tempos, umbes 70% pingutusega. Pulss tiksus 130-140 peal. 150 lööki oleks juba päris maksimaalne olnud, st. 10 min ja siis oleks puhkust olnud vaja. Eelneval tõusul pundis ägades tiksus pulss 155 l/min, kuid see oli minu jaoks juba viimane piir…» nentis eestlane.
«Lõpus oli ikka siga hea meel, et mäed selleks aastaks läbi on. Homne päev on sile, kuid üllatusena võib tulla raske päev, sest see on mõnele sprinterile ja samas atrõõvi meestele viimane võimalus. Seega tuleb kindlasti kiire algus, sest 70% pundist tahab vähemalt atrõõvi saada ja pärast, kui asi välja on kujunenud, võib veel olla nii, et mingi meeskond hakkab jooksikutega vahet ja tempot hoidma. Seega sile, aga võimalik, et raske päev,» hindas Taaramäe.
Endiselt andis sõidu ajal tunda ka paari päeva eest teda tabanud külmetushaigus. «Eilne kuumus küttis mu nii üles, et vaevlesin poole õhtuni 39-kraadise palaviku käes ning enesetunne oli väga halb. Vaatamata sellele oli täna tunne päris OK. Millegi pärast on hapnikukraanid kinni. Lõõtsutan nagu pisike poiss ja täna enne eelviimast pikka mäge hakkas pea ringi käima nagu eilegi. Ilmselt palavik tõusis jälle. Sain arstidelt vist paratsetamooli ja asi lahenes ruttu… Eiffeli torn paistab,» lõpetas Taaramäe.