«Olen vist viimane inimene, kes sellise autoga rallit sõidab,» sõnas eile pärastlõunal Rally Estonia stardiks valmistunud Andres Olvik. «Venemaal ei kasuta neid enam keegi, Lätis ja Leedus samuti mitte… olen maailmas ainus.»
Ralliteede viimane mossemees
21. juuli 2012, 09:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased 35 aastat rallile pühendunud Olviku sõiduvahend on isegi teedel ja tänavatel juba eksootikaks muutunud. Pisut kõhukas 58-aastane mees mõõdab kiiruskatsekilomeetreid Moskvitš 2140ga. Stardirivi alguses rajale tuisanud tipptasemel WRC-masinate ja samuti «tõeliste» ralliautode moodi N-rühma masinate kõrval näib vana Vene tehnika primitiivse plekist karbina.
Rõõmsameelse olekuga Olvikut ei kõigutanud vähimalgi määral teadmine, et ta paigutati stardirivi lõppu ning tippmasinatega võidu sõitmiseks pole mingit võimalust. «Selle, mida hing ihkab, saan igal juhul kätte,» märkis ta. Rallimehele teeb rõõmu seegi, et sõbrad ja tuttavad suhtuvad tema autosse heatahtlikult. «Kõik kiidavad minu sõitmise heaks ja raja ääreski elatakse hästi kaasa.»
Kui keegi arvab, et vana Vene masinaga käib metsateedel niisama töristamine, eksib ta rängalt – spetsiaalselt ralliks ette valmistatud Moskvitš võib kihutada kiirusega 160 km tunnis. Kitsastel ja kurvilistel teedel võtab selline hoog nõrgema närvikavaga inimestel kõhu alt õõnsaks.
Tasa sõuad, kaugele jõuad
Samas püüab Olvik liigsest pedaalisurumisest hoiduda. Vanasõna «Tasa sõuad, kaugele jõuad» on tema jaoks oma paikapidavust korduvalt tõestanud. Pisut kiiremate autodega kulgevate noorte uljaspeade jaoks saab võistlus tihti enneaegu otsa ning Olvik on rahvuslikus E-rühmas viinud koju nii mõnegi karika.
«Üleliia pole mõtet punnitada, BMWga nagunii võidu ei sõida,» nentis ta. «Karikaid on mul kodus riiulitel päris palju. Suur hulk neist pärineb veoautoga sõitmise ajast.»
Pikki aastaid kuuluski Olviku armastus just veoautorallile. Kui aga 2003. aastal algas Eestis Moskvitšite liiga, hankis ta sellise auto endalegi. Õige pea liikus ta rahvaralli tasemelt sportrallidele. Praegu tema käsutuses oleva auto tõi ta neli aastat tagasi Peterburist. Venemaal spetsiaalselt ralliautoks ehitatud masin oli juba aastaid seisnud ja parasjagu roostes. Olvik kiskus auto paljaks, pesi liivapritsiga üle ja sättis uuesti sõidukorda.
«Turvapuur tuli ära vahetada, kuna see ei vastanud enam nõuetele. Võrreldes tavalise Moskvitšiga on selle auto juures väga palju ümber ehitatud: ees ja taga on topeltamortisaatorid, ringi on tehtud ka käigukast ja tagasild,» loetles rallimees. «Enamik töid on ise tehtud. Sellise autoga saabki sõita inimene, kes suudab ise masinat ehitada.»
Sõbrad käivad abiks
Vana Vene tehnika on oma olemuselt lihtne ja töökindel. Kui tänapäeva ralliautodel tuleb tihti ette probleeme masina elektroonikaga ning auto seadistamisel käib kogu töö arvuti abil, siis Moskvitši juures saab hakkama lihtsamate vahenditega. Näiteks eile enne starti oli suurem mure radiaatoris tekkiv surve, mille leevendamiseks püüti näpitsate abil radiaatori korki kohendada.
Kuigi Olvik on ka ise osav meistrimees, käivad võistluste ajal mõned sõbrad abiks, sest kiiruskatse vahel on ju vaja tehnikat kohendada. Võrreldes tipptiimidega tundub mossemeeste tiimi eelarve koolieeliku jäätiserahana. «Kui rehvid on olemas, kulub võistluse peale umbes 1500 eurot,» märkis Olvik. Võrdluseks olgu öeldud, et Otepääl sõitvatel tipptiimidel kulub kahepäevasel rallil üle 65 000 euro.
Rally Estonia hooldusalas seisab Olviku Moskvitš kõrvuti ukrainlase Aleksei Tamrazovi Ford Fiesta WRC. Olvik tunnistas, et kiikab aeg-ajalt ka naabri masina poole ja tõelise rallimehena paneb sellise tehnika nägemine temalgi pulsi kiiremini lööma. «Loomulikult poleks mul midagi sellise autoga sõitmise vastu, kuid see eeldaks ka väga suurt raha,» lausus ta. Oma sõiduki ettevalmistuse ja võistluskulud suudab ta katta oma raha ja mõne üksiku sponsori toel.
«Kui Andres ei sõidaks Moskvitšiga, poleks tema sõbrad enam tema sõbrad,» sõnas hooldusalas Olvikut auto timmimisel aidanud mees. See lause välistab ka võimaluse, et Olvik istuks mõnda täiesti tavalisse rallimasinasse. «Neid on siin platsil ju küllaga – Moskvitš on aga hoopis erilisem,» tõdes ta.
Kuigi rallisõit pakub mehele endiselt suurt rahuldust, kavatseb ta tänavuse hooaja järel kiivri varna riputada. Oma kallist Moskvitši ei taha ta aga kellelegi pärandada. «Panen ta postamendi otsa seisma,» lubas ta.