Deniss Karpak võitis Finn-klassi kuuenda sõidu ja kerkis üldarvestuses kümnendaks.
Oraakel ennustas Karpakile esikohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Deniss Karpak valmistub Weymouthi lahel Londoni olümpiaregati Finn-klassi kolmandaks võistluspäevaks, kui kuuleb ühtäkki enda kõrval sõitvalt jahilt valjuhäälset eestikeelset hüüet: «Tere!» Karpak pöörab pea hääle suunas, vaatab jahmunult ja hakkab seejärel lehvitama.
Hüüdjaks oli endine lennuväeohvitser, olümpial vabatahtlikuna tegutsev Andrew, kelle ülesanne on pärast võistlusi sportlastelt arvamusi koguda. Tema taktika on selline, et juba merel tuleb sportlastega sõbruneda, siis nad tulevad parema meelega temaga rääkima. Ja kuuldes, et seekord on pardal ka Eesti ajakirjanik, palub ta endale kiiresti midagi eesti keeles õpetada, et Karpak kindlasti aru saaks, et hüütu oli talle mõeldud.
Kuna Karpak reageeris, on Andrew väga rahul, kuid korraga vajub ta mõttesse. «Mis see üldse oli, mida ma talle hõikasin?» pärib ta mõtlikult.
«Ilmselt ütlesid, et armastad teda,» naerab pressipaadi kapten Alan.
Nii ajakirjanikel kui fotograafidel on võimalik purjetamisele vahetult kaasa elada, kuid kui piltnikke sõidutab pisike mootorpaat, siis kirjutav press viiakse merele spetsiaalselt olümpiamängude ajaks laenutatud uhiuue 13,88 meetri pikkuse Beneteau jahiga. Lisaks kaptenile on reisil kaasas purjetamisega läbi ja lõhki kursis olev giid John, kes lahkelt ala peensusi seletab.
Võit tõi rahulolu
Lisaks Postimehe ajakirjanikule ja eespool mainitud vabatahtlikule on pressipaadil veel kaks Suurbritannia ajakirjanikku, kes elavad kaasa kolmekordsele olümpiavõitjale Ben Ainslie’le.
Sadamast võistluspaika sõit võtab aega pisut üle 40 minuti. Kui alguses kulgeb see üsna rahulikult, siis sadamast välja sõites lisab Alan kiirust ja jaht hakkab üsna kõvasti kõikuma. «Täna tuleb kõvasti loksumist,» muheleb Alan.
Esmalt möödume purjelauduritest, siis hakkavad paistma Finni ja Stari purjekad, just nende kahe võistlusklassi rajal hakkab meie sõiduvahend liiklema.
John loetleb Finni esimese stardini jäänud minuteid, kui kõlab kaks signaali. «Start lükkub edasi, tuul muutis suunda ja neil on vaja rada tõsta,» selgitab ta.
Lõpuks võistluspäev siiski algab ning päeva esimeses, Finn-klassi viiendas sõidus on rõõmustamiseks rohkem põhjust minu brittidest reisikaaslastel, Karpak lõpetab selle taas 11. kohaga.
Teise sõidu eel aga tõuseb tuul ja jaht hakkab senisest veel rohkem loksuma ning vett pritsib sisse. «Kui keegi uniseks hakkas muutuma, siis see oli nüüd küll korralik äratus,» naerab uudisteagentuuris AP töötav Bernard.
Kuigi võistlus pole veel lõppenud, võtab kapten suuna sadamasse, kuna sõit on pikk. Vahepeal saabub teada, et Karpak sai 6. sõidus esikoha ja paikneb nüüd üldarvestuses 10. kohal. «Ma olen nagu see kuulus oraakel, kaheksajalg Paul, kes jalgpallis tulemusi ennustas,» naerab vabatahtlik Andrew. «See, kellele ma enne sõitu tere ütlen, saab esikoha.
Täna Eesti, homme maailm!»
Karpak on tulemusega silmanähtavalt rahul. «Teine sõit läks tõesti hästi, uhke tunne on,» tunnistab ta. «See oli tehnilistes asjades kinni – näiteks olin taganttuules palju kindlam, eelmisel päeval oli just see murekohaks.»
Augusti keskel 26. sünnipäeva tähistav Karpak avaldab ka muutuse põhjuse – pärast teise võistluspäeva lõppu vahetas ta oma purjekal masti ära. «Taganttuules oli täiesti ebanormaalne sõita, kiirust üldse polnud,» selgitab teist korda olümpial võistlev Karpak. «Kui ühe mastiga ei lähe, küll siis teisega läheb!»
Eilset võistluspäeva 11. kohalt alustanud Karpak tõusis tänu heale sõidule koha võrra, mahtudes praegu täpselt nende kümne sekka, kes medalisõitu mahuvad, kuid pärast tänast puhkepäeva on veel neli sõitu.
Praegu on Karpakil 43 karistuspunkti, liidrikohal paikneval taanlasel Jonas Høgh-
Christensenil 7 ning talle järgneval Ainslie’l 17 karistuspunkti.
«Esimesed kaks päeva ei vastanud üldse minu ootustele. Finišis olin kogu aeg 11. kohal, mis iseenesest pole halb, aga mitte päris see, mida tahan,» lausub maailma edetabelis
2. kohal olev Karpak. «Tahaksin olla esiviisikus. Kui teen samamoodi kui viimases sõidus, on mul veel ka medalilootus, oleneb muidugi ka sellest, kuidas teised sõidavad.»
Sihib järgmist olümpiat
Enne olümpiat Eesti üheks medalilootuseks tituleeritud Karpak ei salga, et unistab säravast autasust, aga see ei pea tingimata Londoni olümpialt tulema.
«Arvan, et esikümnesse jõudmine oleks hea, aga kui tuleb kõrgem koht, on veel parem,» mõtiskleb neli aastat Finnil seilanud purjetaja. «Medal on suur eesmärk, aga kui seda siit ei saa, võtan medali nelja aasta pärast.»
«Rio on meie olümpia – seal on hea ilm, karneval, rand ja võrkpall,» lisab ta naerdes.
Täna plaanib Karpak teha kerge treeningu, vaadata kõik paadi seadistused üle ning seejärel puhata, et viimasteks sõitudeks võimalikult heas vormis olla.