Profirattur Rein Taaramäe andis oma blogis mänguportaalis paf.com teada, et sõlmib oma praeguse meeskonna Cofidisega uue kaheaastase lepingu.
Taaramäe: seon ennast veel kaheks aastaks Cofidisega
3. august 2012, 13:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lähituleviku olen ära otsustanud ning seon end veel kaheks aastaks Cofidise meeskonnaga. Loodan uuele bossile, kellel on palju ambitsioone ning kuuldavasti on tiim palganud juba nimeka mägironija, kes suudab suurtel võidusõitudel mäeetappe võita ning mind tõusudel aidata.
Kuulujuttude järgi olevat tiim ka ühe minusuguse mehe palganud, kes on see aasta mitu rasket velotuuri võitnud, seega väga huvitav! Ühtlasi on Cofidis juba mulle ka perekonna eest. Mind usaldatakse ja ma saan ise omad valikud teha, ilma et peaksin toimetama kellegi taktikepi järgi. Minu jaoks on rattasõit siiski vaid hobi,» kirjutab Taaramäe.
Pärast Tour de France'i hakkas Taaramäed vaevama kannakõõluse valu. «Pärast tuuri esmaspäev ja teisipäev kulus Tartusse reisimisele, aga enesetunne oli niivõrd kehva. Täispuhutud, paistes halb enesetunne oli. Ei oskagi seletada, mis enesetunne see on. Kui kuu aega järjest iga päev täie lauluga 200 km sõita ja siis äkki laksust kõik järele jätta, siis head nahka loota pole. Kolmapäeva hommikul oli juba nägu naerul, sest kell 11 oli plaanis trenni minna.
Kuid umbes kell 10 tundsin, et kannakõõlus on imelik (täitsa kahtlane, esmaspäev, teisipäev – vabad päevad ja kogu Tour de France’i jooksul ei pisematki probleemi ja äkki pärast väikest puhkust selline jama). Võtsin siis ikkagi ratta, kuid sain vaid 45 minutit ära sõidetud, kui endale auto järele kutsusin, sest enam ei olnud võimalik pedaalida. Valu oli läinud hullemaks ja edasi sõitmine oleks võinud kehvasti lõppeda.
Hiljem kodus ei saanud õieti kõndimisegagi hakkama ja neljapäev ja reede oli asi samuti suhteliselt nutune seis. Kuid sellega asi piirduski. Laupäevaks oli valu kadunud ja nädala viimasel päeval sain lõpuks ometi trenni minna!
Kui meeskonna arst asjast teada sai, kutsus ta mind Prantsusmaale enda juurde, et asja ise uurida. Toetudes oma kogemustele otsustasin siiski Eestisse jääda. 2010 aasta Tour de France’i katkestasin just selle sama probleemi tõttu ja seekordki oli valu täpselt samas kohas – parema jala kõõluses. Teadsin, et paranemine nõuab vaid aega ja puhkust. Nii ma tegingi, enne ratta selga ei kippunud kui valu läinud oli. Otsustasin nädalavahetuseks Hiiumaale sõbra juurde puhkama sõita. Sai nüüd siis ka inimese moodi puhkust nautida. Meri ja päike ning ei ühtegi kohustust – magus. Aga sees niimoodi kripeldas, sest hirmus rattasõidu isu oli!
Pühapäeval, kui lõpuks sõitma sain, tegin Hiiumaal kolme tunnise trenni ja minu imestuseks polnud ma nädalase puhkusega mingit tunnetust kaotanud. Lihased tundusid tugevad ja rahuliku kerimise asemel ajasin pedaale ringi raske ülekandega. Tavaliselt mõjub säärane puhkus natukese nõrgestavalt. Ma nüüd ei oska öelda, mis jälje see väike puhkus minusse tegelikult jättis.
Tunne on küll hea, kuid õige ülevaate saab järgmisel nädalal, kui teisipäeval 7. augustil stardib Tour de l’Ain. Tahtsin hirmsasti sellel tuuril tulemust teha, sest hooaja jooksul pole veel rahvusvahelist võitu kätte saanud ning arvestades edasist kalendrit oleks see ehk viimane võimalus enda realiseerimiseks. L’Ain’ tuur sobib väga hästi minu kondile. Nüüd pärast vigastust on võiduarve avamisel siiski suured kahtlused,» kirjutab Taaramäe.