Londoni olümpia kettaheite eelvõistlusest alles viimase kolmanda katsega edasi pääsenud Gerd Kanter tunnistas, et jõudis vahepeal mõelda nii tribüünil istuvatele pereliikmetele, fännidele kui ka tervele Eesti olümpiadelegatsioonile. Eelvõistlusega piirdumine tähendanuks tema enda jaoks nende kõikide altvedamist. «Kes seda suppi oleks siis suutnud ära süüa,» lausus ta.
Polnudki vaja süüa – Kanter heitis viimasel katsel 66.39, täitis sellega kvalifikatsiooninormi ja heidab homme lõppvõistlusel.
«See polnud ju esimene kord, kui kõik jäi viimase katse otsustada, sedasi on juhtunud ka Göteborgi EMil ja Osaka MMil. Õnneks on see hea märk – raske kvalifikatsioonivõistluse järel olen tavaliselt saanud kirkamaid medaleid,» meenutas ta. «Kui oled esimese katse tõmmanud 45 meetri peale ja teise 59 meetrit, pole tunne just kõige meeldivam. Samas teadsin, mida on vaja teha – pidin lihtsalt pöördeid rahulikumalt alustama. Viimane katse polnud tehniliselt kuigi hea, aga tundsin kohe, et see lendab kaugele. Sellise tehnikaga heitmine oli puhas jõudemonstratsioon!»