Kanter: tundsin karjääri üht võimsamat emotsiooni

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gerd Kanter võitis Londoni olümpiamängudel kettaheites pronksmedali. Medali taganud heite tegi ta viiendas voorus. Võidutantsu sai lõpuks lüüa sakslane Robert Harting.
Gerd Kanter võitis Londoni olümpiamängudel kettaheites pronksmedali. Medali taganud heite tegi ta viiendas voorus. Võidutantsu sai lõpuks lüüa sakslane Robert Harting. Foto: Liis Treimann

Londoni olümpiamängudel kettaheites pronksi võitnud Gerd Kanter tunnistas, et tulemusest tekkinud emotsioon kuulub kindlasti tema karjääri kolme võimsama hulka.

«See oli just selline heide ja hetk, mille pärast üldse sporti teha – kui su keha reageerib ja sa tunned ära, et ketas lendab kaugele… see paneb mind sporti nautima,» õhkas Kanter. «Kõige selle tundmiseks on tehtud palju tööd ja vaeva. Vahetu emotsioon oli tõesti võimas. Ma paneks selle isegi teisele kohale. Kõige vägevam oli ikkagi Helsingi MMil, kui võitsin oma esimese medali.»

Kuid neli aastat tagasi saavutatud olümpiavõit? «Olümpiavõit on midagi sellist, mis jõuab kohale hoopis hiljem. Sa teed küll staadionil rõõmustades oma asjad ära, kuid tõelise arusaama saabumiseni läheb aega,» selgitas Kanter.

Medalimees meenutas, et tänavune aasta on möödunud väga keeruliselt. Pronksini jõudmiseks pidi ta hooaja tähtsaimal jõuproovil heitma oma parima tulemuse. «Hea emotsiooni andis juba Heiki Nabi medalivõidu nägemine – seejuures oli ka seal minu emotsioonide kõrghetk poolfinaali võit. Finaal oli juba puhas boonus,» rääkis Kanter. «Hommikul kohtasin Nabit olümpiakülas ja sain aru, et ta ise tundis samamoodi. Need ongi hetked ja emotsioonid, millest saavad aru ainult need, kes ise spordiga seotud – tavainimesed ei pruugi seda nii mõista.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles