«Sügisel alustan Ameerikas sellisel kujul oma viimast aastat. Kui kool saab läbi, vahetan treenerit ja pean otsustama, millisele distantsile keskenduda,» rääkis Eesti väledaim mees Marek Niit, kelle viimased aastad on kulgenud sarnase mustri järgi – talvel ja varakevadel saavutatud tippvorm on suvisteks tiitlivõistlusteks nagu käega pühitud.
Väidetavalt on tegemist USA ülikooli eest võistlemisega kaasneva paratamatusega. Igatahes pole Niit suutnud ühelgi suvisel tiitlivõistlusel küündida varakevadiste tulemuste lähedale. Londoni olümpia oli mõneti erand – eile peetud 200 meetri eeljooksus püstitas ta oma hooaja tippmargi 20,82 ja sai kokkuvõttes 38. koha. Kuid seegi tulemus pole võrreldav tema enda poolt möödunud aasta kevadel püstitatud Eesti rekordiga.
Universaalne sprinter
«Praegu ei oska ma öelda, millise distantsi peaksin valima, võib-olla olengi selline universaalne sprinter, kes jookseb 100, 200 ja 400 meetrit,» mõtiskles Niit. «Ülikoolis treenides alustame võistlustel tavaliselt 400 meetriga ja kui olen juba teravam, siis jooksen ka 200 meetrit.»
Seega ootab Niitu tuleval kevadel suurem otsuste langetamine. Lisaks põhidistantsi valikule kavatseb ta liikuda ka mõne uue treeneri juurde. Oma praegust juhendajat Doug Case’i peab ta puhtalt ülikooli treeneriks.
«Ta töötab ülikooli juures ja pole päris professionaalne treener. Tegelikult oli tal võimalus tulla koos minuga olümpiale, ent ta loobus, kuna kodus olevat väga palju tegemist,» rääkis Niit ja tegi lause lõpus käega jutumärke. «Uue treeneri osas on mul mõned mõtted, kuid nimesid ei soovi veel välja ütelda. Kindel on see, et pärast ülikooli lõpetamist tahan veel vähemalt üheks aastaks USAsse jääda. Kohe koju tulles oleks karjäär ilmselt läbi – võiksin kohe traktoristiks minna.»
Niidu vaoshoitus on mõistetav, sest ühe hooaja peab ta veel Case’iga koos töötama. Tegelikult pole ju meeste senise koostöö tulemused sugugi halvad. Mullu kevadest pärineb Eesti rekord 200 meetri jooksus 20,43, tänavu püstitas ta riigi rekordi 100 (10,19) ja 400 meetri (45,91) jooksus.
Tagasilöögid
Paraku jäidki selle hooaja tipphetked aprillikuusse. Seejärel tõi saatus Niidu teele hambapõletiku, lõikuse ja antibiootikumide kuuri. Kümme päeva haigevoodis kustutasid kogu talvel tehtud töö. Tegelikult olnuks tal aega end olümpiaks uuesti üles töötada, kuid ülikooli spordisüsteem seda ei võimaldanud.
«Pärast paranemist polnud mul võimalust end treeningutega uuesti vormi viia, vaid pidin vaatamata kehvale seisundile hakkama kohe kiiresti jooksma,» viitas Niit ülikooli meeskonna ees lasunud kohustustele. «Tegin ka ise ühe vea – loobusin jõusaali treeningutest, kuna arvasin, et see muudab mind liiga puiseks.»
Olümpial osalemist pidas Niit siiski heaks kogemuseks, ent samas möönis, et jooksu mõttes ei andnud võistlemine midagi juurde.
Sellega pole tema Euroopa hooaeg veel piirdunud. Londonist sõidab ta korraks veel Eestisse, et osaleda tuleva nädala lõpus riigi meistrivõistlustel. «Distantsi pole ma veel otsustanud, kuid praegu mõtlen, et võiks proovida 400 meetrit,» sõnas ta.